,,Faust" I osa I osa alguses kohtame Fausti tema gooti stiilis kabineti vaikuses. Meie ees on teadusjünger, kes pärast kauaaegset askeetlikku endasalgamist peab mõrult tõdema inimesele pile midgai teada antud. Neid pettumis mõtteid väljendab ta oma kuulsas monoloogis. Monoloogis väljenduv ahastus haihtub, Faust elab üke seesmise kirgastumise ja tunnistab oma vaimusugulust sellega, kes kuulutab. Fausti otsimis rahutus selgineb veelgi teise teadlasetüübi Wagneri najal, kes tuimas rahulolus sulgub oma kabinetti nagu tigu karpi. Taas kisub faust kõhklustesse. Teda vapustab maailma kurjus, mis pesitseb inimestes. Meeleheites ulatub käsi mürgipeekri järele, ent peatub oamti meenuvad elu kaunidus ja inimväärtused. Olla või mitte olle, - see küsimus on ka Goethe kangelase kellele. Mis on õieti olemise algus? Olemise algus on tegu
lapsed saaksid kaasa vaielda. Pikaaegsel perekondlikul kombel (nt minimaalne telerivaatamine ja vestlused lõunasöögilauas) on kõige suurem mõju teismeeas lastele, usub autor. Mare Müürsepa (2005) arvates on oluline teadvustada, et laps, kellel on küll olemas füüsiline kodu ja vanemad või teised perekonnaliikmed, võib ometi kannatada mentaalse kodutuse all, kui see kodu ei paku kindlustunnet, vaimusugulust ega emotsionaalset tuge. See on tõsine hoiatussignaal, sest mitte miski - ei rikkus, kuulsus ega võim - ei suuda kompenseerida seda kaotust, mille toovad kaasa vildakad suhted. Paljude kooliprobleemide (stressi, vähese koolijõudluse, agressiivsuse jms) põhjused peituvad vildakates peresuhetes. Laps on laps ja me ei pea ootama, et ta oma kohustusi alati omaalgatuslikult ja meelsasti täidaks. Laps suudab homme teha ise seda, mida ta täna suudab teha täiskasvanu abiga, õpetab
annaabi.ee 
