aasta hiljem vaevalt vabadussõda võita suudetud. Eestlasest ohvitsere ja kindraleid oli tsaariarmees varemgi, kuid oma rahvuslike relvajõudude tarbeks selgelt ebapiisavalt. Sõjas olid ohvitserikorpuse kaotused suured ja nende kompenseerimiseks tuli kiirendatud korras koolitada uusi nooremohvitsere. Üle kolme tuhande eestlasest üliõpilase, koolmeistri ja lihtsalt veidi harituma mehepoja, kellest paljud olid esimeses saksavastases vaimustushoos vabatahtlikena kroonuleivale läinud, said nüüd selga ohvitserisineli. Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse kõikidel rinnetel. Lätlastel läks teisiti. Kui rinne 1915. aastal Riiale ohtlikult lähedale jõudis, värskeid reserve sakslaste peatamiseks aga nappis, lubati moodustada läti vabatahtlikest eraldi pataljone, mis laienesid läti kütidiviisiks. See oli kogu vene armee paremaid väekoondiseid, mis paisati ikka kõige raskematesse rindelõikudesse ja kandis ränki kaotusi
minema kihutada. Tsirkus hakkas õpilaste meeltesse kinni. Tsirkus hakkas Indrekugi meeltesse kinni, nagu oleks lõhnas. mida ta siin tundis, ja muusikas, mida kuulis, pisut igaviku hõngu ja helinat. Tsirkuses hoovas mingisugust seletamatut uima, mis pani poisid nagu purju. Indrekki aimas seda uima, kuigi oli seal käinud ainult mõned korrad. Esimesel korral läks ta härra Mauruse kingitud piletiga tingimusel, et ta võtab kaasa härra Voitinski ja kaitseb teda rahvamurrus, et see teda vaimustushoos ära ei tallaks, sest härra Maurus ei võinud muidu, kui pidi maksku mis maksab ka Voitinskile näitama eesti vürsti. Juba tsirkuses endas muutus härra Mauruse seisukord sagedasti raskeks, sest teda ümbritsevad poisid sattusid sedavõrt vaimustusse, et kisal ja käral polnud lõppu ega piiri. Küll oli härra Maurus neile aegsasti mitmel korral seletanud ja ka demonstreerinud, kuidas hästikasvatatud ja haritud inimene avaldab tsirkuses oma kiitust, aga poistel ei jäänud see
annaabi.ee 
