Ta läks mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles. Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre Gringoire! Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika, kui sinna juba mõruduse tilk sisse langes. Üks räbaldunud sant, kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud,
,,Teie ei saa sellest veel aru, lapsed, teie pole veel sinnamaale elanud," ütles Slopasev nukralt. ,,Meie saame kõigest aru, kui teie seletate," vastasid poisid. ,,Ei, ei, lapsed," ajas Slopasev vastu, ,,enne Puskin, siis see." Jällegi hakkas ta kõnelema, aga enam ta ei saanud endist ekstaasi ega meeleliigutust kätte, nagu ei kõnelekski ta maailma suurimast ja geniaalsemast luuletajast. Ainult hääl katsus paar korda kuke moodi laulda, nagu see sündis ikka, kui Slopasev sattus tõelikku vaimustushoogu. Seda tühipaljast hääletempu võttiski vaim, kes piilus haampalgi taga, uue tõsise vaimustusena ja julges jällegi laskuda alla Slopasevi silmade ette karglema. Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei tea miks silmapilguks haampalgi serva taha ning nõnda oligi ta järgmisel hetkel härra Slopasevi peos, kes katkestas poolel sõnal oma kõne suurimast ja geniaalsemast kirjanikust ja möirgas