Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid, ma miis, kel joba lagipää puulhõrre, kel elutraavli joba kaunis loid (2:71). Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät, loet tulevit päivi nink neidegi jaost und parembat näten pia magama jäät (2:89). Sa usud: nagu unenägu öösse nii kaob su selja taha silmapilgus pikk kannatusterodu (1:135) ja saabub ammuoodat kodu (1:135). Seo raamat kui ma ütskõrd ärä koole
u ¨leujutused, millel p~ohinevad kaeluse juures on u ¨mmargune ka vastavad m¨ uu ¨did. Upu- vaimun~ ou tuste jumaluseks oli ning mille peatsisse on pan- hiigelkala , keda peetak- dud jalan~oud . M¨ark ku- se ka T` u isaks. Leitud jutab ettevalmistust lahku- Xia n~oudel leidub rohkesti nu ¨arasaatmiseks siit ilmast
annaabi.ee 
