Mõistet spirituaalsus on väga laialdaselt kasutatud, kuna see on inimeste maailma pildis nõnda kaua eksisteerinud. Tuhandete aastatega on välja kujunenud väga palju sünonüüme mille all mõistame spirituaalsust. Siin kohal toon paar näidet: spirituaalsus võib olla millegi omadus olla vaim, spirituaalsus ehk spiritualiteet ehk vaimsus on inimese orienteeritus väärtustele, mis on seotud vaimuga ning on kõrgemal argikogemuste ringist. Loomulikult saame seda mõistet kasutada vaimulikkust kirjeldades, kuna see on ilmalikkusele vastandav omadus, mis seisneb kuulumises religiooni raamidesse või põhinemises religiooni. Kuna inimestel on vaimsusest eri kultuurides ja paikades erinev arusaam, siis väga tihti ei mõisteta üksteist, mille tulemusena asutakse sõjajalale. Kui vaimsusest rääkida siis peab kindlasti ka välja tooma rõõmu ja kuuluvuse soosimise läbi pidustuste ja rituaalide. 2 Spirituaalsus tähendab:
(Arvo Pärt 2005). Vaimulik muusika võiks olla see suur vihmavari, mille alla koondada kõik religiooniga seotud helilised väljendusilmingud: kiriku- ja kristliku muusika, vaimulikud rahvalaulud, regilaulu, kristlusest väljapoole jäävate religioonide muusikalised väljendusvahendid etc. Nooremana oleksin tõmmanud enam-vähem võrdusmärgi vaimuliku muusika ja kirikumuusika vahele, mida vanemaks saan, seda enam vaimulikkust (vaimsust) kuulen ja kogen kõikjal helide maailmas. Kas jõuan lõpuks sinna, kus muusika ongi vaimulik ja mittevaimulik pole muusika? Inimese erosele rõhuvat muusikat ma vaimulikuks ei pea, samuti ei pea vaimulikuks sellist muusikat, mis äratab inimeses madalaid instinkte, destruktiivset massipsühhoosi, enesehävituslikku käitumist, agressiivsust, aga ka helisid, mida liigitaksin lihtsalt müraks (kuigi kellegi teise arusaamade järgi võiks olla tegemist siiski muusikaga)
annaabi.ee 
