Vanematel tuli kohe kirikust tulles lastelt ja perelt küsida, mida nad jutlusest kuulsid ja juurde õppisid. (Andressen 1997, lk. 100) 1584. a. augustis saabus Tallinna kaks aastat varem Turu kooli rektori kohalt Eestimaa piiskopiks määratud magister Christian Michael(is) Agricola, Soome usupuhastaja Mikael Agricola poeg, kes oli õppinud Leipzigi ja Wittenbergi ülikoolis. Piiskop Agricola rakendas siin Rootsi 1575. a. kirikukorra, mille kohaselt hakati vaimulikkonnalt nõudma korralikumat kirikukirjade pidamist. Need nõudmised ei jäänud ainult paberile, vaid nende täitmist hakati kontrollima visitatsioonidel. 1586. a. algul koostas piiskop instruktsiooni “kirikureformatsiooniks ja hilisemaks üldvisitatsiooniks”, milles nähti ette iga-aastane visitatsioon kõigis Eestimaa kirikutes. Visiaatoritel tuli aru pärida ka koolide olemasolu kohta. Tuli uurida, kas ei ole andekaid talupoegade lapsi, keda võiks saata
§1.2 Kirikuhierarhia kujunemine Juba 1. saj. tekkisid koguduseametid. Iga kogudus valis endi keskelt juhi e. piiskopi (algselt valitavad ametid). Omavahel olid kogudused esialgu võrdsed. Piiskop valitses koguduse liikmete vaimset elu. Piiskopi abilised oli koguduse vanemad e. presbüterid ja diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja vastutasid heategevuse eest. 4. saj. hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks – keda ametissepühitsemine eraldas rahvast (ilmikuist). Hiljem hakati vaimulikkonnalt (esialgu kõrgemalt) nõudma tsölibaati (vallalisus e. abiellumise keeld). Kujunes kirikuhierarhia - varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop
annaabi.ee 
