kummaliste maailmadega. Gulliveri elamused peegeldavad ja kommenteerivad 18. sajandi alguse Inglismaa poliitilist ja sotsiaalset olukorda. See oli murranguline ajastu. Pärast 1688.-1689. aasta revolutsiooniga kaasnenud segadusi kujunes välja poliitiline avalikkus parlamendi ja parteidega, kes võitlesid omavahel mõjuvõimu pärast. Ajalehtedes ja ajakirjades vaieldi ja intrigeeriti. Iroonia ja satiir olid kõrges hinnas. Ja keegi ei osanud kirjutada vaimukamalt ja pilkavamalt kui Jonathan Swift. Poeetiline külg teda seejuures ei huvitanud, ta tahtis vaid sekkuda ja rünnata, osutada ebakohtadele ja neid parandada. Temast sai esimene poliitilise partei pressiesindaja. Kaasaegsete kirjelduste järgi tema mõjuvõim üha kasvas. Aga poliitiline ladvik maksis Swiftile kätte. Riigiametit, mille poole Swift visalt püüdles, ta ei saanud. Talle anti mõista, et ta on kõigest vilets iirlane, kel ei ole kõrget seisust ega varandust
Oma lähedasi inimesi, sealhulgas joomakaaslasi, maalis kunstnik mõnikord klaasi veini eest. Tema molberti ees on istunud kaupmehed, ohvitserid, aadlikud, juristid, arstid, palgasõdurid, kogukad emandad. Aga ka trahterite "elanikud": mustlastüdruk, kitarrist ja Malle Babbe - Haarlemi nõid, kelle õlal istub öökull. Üsna palju maalis Frans Hals lapsi. Küpse kunstnikuna hakkas Hals huvi tundma grupiportreede vastu. Gombrich ütleb, et Halsi portree on täpne kui foto. Temast elavamalt ja vaimukamalt pole keegi suutnud kujutada naeru - alates kergest muigest kuni südamest tuleva rõkatuseni. Frans Halsi kunsti elujõud põhineb eelkõige eelarvamustevabas suhtumises portreteeritavatesse, nende miimika tabamises ja loomuliku elurõõmu kujutamises. 2