Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". Kuid "hea aeg" kestis tegelikult väga vähe. Vene-Liivi sõja puhkedes olid Vana-Liivimaa linnad peamiselt luterlikud, kuid järgmised sõja-aastad põhjustasid suure segaduse usuelus. Rootsi riik kontrollis kiriku- ja vaimuelu rangelt, korraldades 16. sajandi lõpust alates ja kogu 17. sajandi jooksul regulaarselt nn. visitatsioone. Tollase eesti talupoja vaimuilmas säilisid kogu 17. sajandi jooksul segamini paganalikud, katoliiklikud ja luteriusu elemendid. Eriline koht nii talupoja kui ka kõrgemast seisusest inimese mõttemaailmas oli 17. sajandil usul nõidusesse ja nõidadesse. Nõidumise eest karistamist on Eestist teada küll juba keskajast, ent suurem nõiaprotsesside laine jõudis Euroopast Eestisse 16. sajandi lõpus. Neid põletati. Süüdistatavate -- peamiselt talupoegade -- hulgas on mehi olnud pisut rohkem kui naisi, surma mõisteti
klassikute eestikeelne nimekiri sisaldab 109 autorit, valdavalt möödunud sajandi lõpu kirjanikud, keda siis tõlgiti kuuekümnendate keskpaigani välja. (Loomingu Raamatukogu, mis hakkas ilmuma 1957 tõi alles tasakesi uusi tuuli). Leedulaste väliskirjanike nimekiri oli muide väga sarnane, aga mitte täpselt sama. Tegelikult eelistati klassikat ka eesti ja vene kirjanduse puhul (ikka need Vilde ja Bornhöhe, Pushkin ja Tolstoi), elasimegi rohkem möödunud sajandi vaimuilmas. Samas oli kirjanikke, keda avaldati Eesti Vabariigis, esimesel nõukogude okupatsiooni aastal, saksa okupatsiooni ajal ja pärast sõda jälle. Oskar Luts näiteks. V. stalinismijärgne nõukogude periood. GlavlitaTMi korraldusel hakati 1955. aastast alates erihoiu osakonnast välja päästma eesti autorite töid. Esialgu toodi päevavalgele kodanlikeks natsionalistideks põlastatute Nikolai Karotamme, Eduard Pälli, Johannes Semperi, Friedebert Tuglase, Mart Pukitsa, Paul
Mõttesalmides. Ta räägib kleidiriide värviilust ja filmikunsti ilust. Kuid ilusa naise asemel on eelistatud hea naine. Ilu pärast naist wõtta, on nii sama hea, kui rooside pärast mõisat osta. Ja ometi oleks viimane weel mõistlikum, sest rooside aeg tuleb iga aasta jälle. (Kotzebue; 3 / 1888 Mõttesalmides) Kummaline, et võrrandisse naine=mõistus ilu justkui ei mahu. See on intrigeeriv probleem. Kultuurilooliselt oleks viljakas uurimissuund, kuidas määrab ilu inimese saatuse just vaimuilmas, kuivõrd kallutab väline ILU inimest tema valikus materiaalse ja ideedemaailma vahel? (Kaisa Eiche on nüüdseks loobunud karjäärist Tartu kunstielus, ja astunud Jaapani tootefirma teenistusse, võites ühtlasi tagasi õiguse oma ilule, mida ta erinevail viisidel püüdis varjutada (a la Lilli Suburgi lõuarätik) väikelinna kunstnikkonnas liikudes.) NB! Ilu ja inetuse ajaloost on mõtisklenud meessemiootik Ecco.
Siin eksisteerib üheskoos inimestega ka loodusejumal või -jumalanna. Allmaailm on varjude, seisaku ja uuestisünni kuningriik. Seal ootavad hinged, et uuestisündinuna uuesti maale naasta.Allmaailm oli nagu kristluseski ebameeldiv ja hirmuäratav koht,mis oli vastand Ülamaailmale. Allmaailma nimetati brittide juures ka Avaloniks, mis tähendab Õuntesaart. Just sinna viidi surmavalt haavatud legendaarne brittide kuningas Arthur peale lahingut Mordrediga. Rahva seas usuti, et vaimuilmas elav kuningas tuleb kord tagasi ja toob Britannia rõhutud keltidele võidu anglosaksi ja hiljem normanni vallutajate üle. Avaloni kujutati saarena ja seda peeti ning peetakse ka täna reaalselt eksisteerinud paigaks. Ei ole täpselt teada kus see asus, kuid on välja pakutud teooria, et Avalon asus tänases Glastonburys, mis on üldse Briti saarte kõige salapärasem paik. Seal asub väidetavalt ka kuningas Arthuri haud. AJATABEL:
annaabi.ee 
