L. Priimägi leiab, et eliidil on seitse kriteeriumit: see peab moodustuma inimestest, kusjuures selle olemasoluks piisab ühestainsastki inimsest, eliit moodustub individuaalse eneseteostuse, mitte kuuluvuse aluse, eliidi inimene erineb tavainimesest, tema Maslow' vajaduste hierarhia on „ülevalt allapoole“, oma loomu poolest on eliidiinimene uuenduslik, eliidil on nooruse vaimuhoiak, ning iga inimene eliidis on väljavalitud. M. Lauristin leiab, et eliit asub sotsiaalse hierarhia tipus ning sinna kuuluvad need, kes on majanduslike võimustruktuuride, eriti suurkorporatsioonide tipus. Kõik autorid on ühisel arvamusel, et eliit on kitsam inimeste kogu, mis valitseb enamuse ehk massi üle. Eriarusaamad tekivad neil selles, kes eliiti kuuluvad ning kes mitte ja samuti omadustes, mis eliidi inimesel olema peavad
Kuigi Huizinga ei püüa tõestada mängu arenemist kultuuris, väidab ta, et mäng on vanem kui kultuur, sest kultuur eeldab inimkooslust. Eri kultuuride esindajad mängivad erinevaid kultuurimänge, nende keelekasutus ja mängureeglidki erinevad ning tunduvad teistele kohati mõistetamatud. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kõrgemates vormides – rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. On mõistetav, et vaimuhoiak, millega kollektiiv kogeb ja võtab vastu oma pühi riitusi, on kõigepealt suure ja püha tõsiduse hoiak. Ka ehtne ja spontaanne mänguhoiak võib olla sügavtõsine. Mänguga lahutamatult seotud rõõm ei muundu ainult pingeks, vaid ka ülevustundeks. Võib öelda, et mängu meeleolu on alati mažoorne. Kultuuriks muutub mäng seda enam, mida suurem on ta võime suurendada indiviidi või sotsiaalse grupi elu intensiivsust. Oleme ju igapäevaeluski valinud endale teatud rollid
Mängus kerkib alati küsimus: ,,Kas õnnestub?" Kui mäng pakub silmale ilu, on tal ka kultuuriline väärtus. Läbi aegade on mängul olnud kindlad moraalsed alused. Mäng allus kokkulepitud reeglitele ja oli püha. Mängu ja tõelisust on raske eristada. Oma teoses rõhutabki autor enam mängu pühalikkust. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kõrgemates vormides rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. On mõistetav, et vaimuhoiak, millega kollektiiv kogeb ja võtab vastu oma pühi riitusi, on kõigepealt suure ja püha tõsiduse hoiak. Ka ehtne ja spontaanne mänguhoiak võib olla sügavtõsine. Mänguga lahutamatult seotud rõõm ei muundu ainult pingeks, vaid ka ülevustundeks. Võib öelda, et mängu meeleolu on alati maoorne. Ja kultuuriks muutub mäng seda enam, mida suurem on ta võime suurendada indiviidi või sotsiaalse grupi elu intensiivsust. Oleme ju igapäevaeluski valinud endale teatud rollid
annaabi.ee 
