Sõbralikult on ta väga koostööaldis. Soovisin infot, kuidas saaksin tellida fotot interneti teel. Teenindaja rääkis väga üksikasjalikult. Mingil hetkel tundsin, et see venib juba liiga pikaks, huvi hakkas kaduma ning lõpuks tundsin end juba väga rumalalt nagu oleksin laps, kellele on vaja detailideni kõik selgeks teha. Et end targemana tunda hakkasin küsimusi esitama tehnika kohta. Küsisin mis printerit ja paberit nad printimiseks kasutavad, mille peale tuli väike vaikushetk ning naisterahvas pakkus välja, et annab telefoni kellegi targema kätte, kes oskab paremini mulle vastata. Telefonile vastas käreda häälega meesterahvas ning esitasin talle samad küsimused, mis teiselegi teenindajale. Kuigi need vastused mind eriti targemaks ei teinud, sest ma sellest valdkonnast midagi ei tea, siis ei venitanud tekefonikõnet enam pikemaks. Tänasin teda ning tema vastas samaga. Kõnest jäi positiivne kogemus, kuigi tundsin end tobedalt
tule. Danielle: Ohoo sa tunned etiketti? Aa, ja veel! See Alexa on ta su armuke? Marc: Misasja?! Ei! Ei! Jumala eest, ei! Adeele: Siis ehk naine? Marc: Eiiiiiii!!!!!!!!!!!! Alexa on mu õde, kui teid see nii väga huvitab! Ja üldse, ma ei taha temast praegu rääkida! Ja kes te sihukesed olete? Kleidid puhevil kui faasanitel! Näod nõnda valged, et Surmgi kreepsu saaks! Ausõna, kui teil kedagi korda seada nii väga vaja on eks kasutage juhust ja võtke endaga ometi midagi ette! Vaikushetk. Danielle vaatab Adeelele naeratades otsa ja too vastab sama kavala ja apla pilguga. Danielle: Särtsakas! Adeele: Ahvatlev! Danielle: Täiuslik kavaler! Võtan kõik oma senised sõnad tagasi, preili Sinisalu! Adeele haarab Marci käevangu too raputab neiu julmalt maha. Danielle naerab, haarab Marci käest kinni ja tirib ta lavalt minema. Adeele keksib õnnelikult järele. Marc puikleb teel vastu. Marc: Ei! Mida te teete? No kuulge...nii me ju kokku ei leppinud!...Kuulge...Teil pole
annaabi.ee 
