Keel pakub tohutuid võimalusi, kuid samas seab ka omad piirid. Kõike me väljendada ei saa, miski jääb välja. Keele, mõtlemise ja maailma suhted olid Wittgensteini filosoofia tähelepanu keskpunktis nii LFT-s kui ka hilisemas loomingus. Meie keele laused esindavad tegelikkuses aset leidvaid asjaolusid. "Lund sajab." "Lund ei saja." Keeles me moodustame tegelikkuse kohta käivaid väiteid, mille tõesust või väärust kogemus ja teadus saavad näidata. See tundub veel süütu ja vaieldamatuna. Ent siis lõhkeb pomm. Wittgenstein jõuab nendinguni, et "Kõike, mida üldse mõelda saab, saab mõelda selgesti. Kõike, mida saab välja öelda, saab välja öelda selgesti." 7 See on üks tähtsamaid kohti Wittgensteini LFT-s. Mida üldse saab öelda, seda saab öelda selgelt. Selles lauses väljendub autori halastamatu kriitika filosoofias leiduvale keele väärkasutamisele. Filosoofiale on ühtlasi seatud siht, millele väheste
kas meeldivate või ebameeldivatena. See ongi pathe kui kolmas kaanon. Kuna nauding kergendustundest või rahulolutundest paistab esinevat meis siis, kui eelnev valu või mure on kadunud ja me oleme taas rahunenud, paistab Epikuros eeldavat, et valupuudumise ja murestvabanemise seisundit tuntakse alati meeldivana ja seda võib seetõttu käsitleda juba naudinguna. Nauding on kestev kannatustepuudumise seisund. Muidugi ei ole Epikurose selline arusaam mitte kõigile inimestele vaieldamatuna paistnud. Kehalistest kannatustest vabanemisega võrreldes suuremaks naudinguks tuleb hinnata hingelistest kannatustest vabanemist, kuna need seonduvad mitte ainult käesoleva ajaga, vaid mälestuste ja ootuste kaudu ka mineviku ja tulevikuga ning omavad nii suuremat üldisust. Ülima hingelise hüvena käsitleb Epikuros ataraxia`t, hingerahu, mis aitab inimese õnnele enam kaasa kui kehalise puuduse välditus. Suuremaks ohuks hingerahule on Epikurose järgi
annaabi.ee 
