osalisriikidele õiguslikult siduv ning näeks ette konkreetse ja sõltumatu õigusliku (kohtuliku) järelevalve- ja elluviimismehhanismi 4. novembril 1950 vastu võetud ja 3. septembril 1953 jõustunud Euroopa inimõiguste konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Selles ette nähtud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast rahvusvahelist üldõigust, mille tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspooltele ja mille suhtes loeb end seotuks kohus ise. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Euroopa Inimõiguste kohus asub Strasbourgis. Eestit esindab Rait Maruste Eristatakse kahte kohtumudelit - Anglo-Ameerika (USA) ja Mandri Euroopa (nt Eesti). USA-s ei ole omaette konstiutsioonikohut, mille ülesandeks oleks põhiseaduslik järelvalve. Iga kohtunik võib tõstatada kohtuprotsessi käigus
aastal jõustunud vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Inimõigused on inimese ja avaliku (riigi)võimu vahelisi suhteid käsitlev valdkond. Seega asetab konventsioon kohustusi riigile. Eraõiguslikud (indiviidide vahelised) suhted jäävad konventsiooni reguleerimisalast üldjuhul väljapoole. Selle raames välja töötatud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast rahvusvahelist üldõigust, mille tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspooltele ja mille suhtes loeb end seotuks kohus ise. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41-ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub. Inimõiguste kaitse regionaalsetest süsteemidest võib välja tuua järgnevad: a) Euroopa
annaabi.ee 
