Biheivioristid võtsid omaks, et evolutsioon on loomad kujundanud erinevaiks ja et õppimisvõimel on liigispetsiifilised piirangud. Etoloogid loobusid käitumise täieliku stereotüüpsuse ja paindumatuse ideest mõistsid, et teatud ulatuses allub käitumine keskkonnamõjudele ja on õpitav õppisid oma ideede kontrollimiseks kasutama eksperimentaalset lähenemist samuti, nagu seda olid teinud vaidluspartnerid. Vastuolu tulemus – kontseptsioonide lähenemine, süntees. Käitumine on mõjutatud väliskeskkonna ärritajatest, millest informeerivad loomi nende meeleelundid. Käitumine on mõjutatud ka organismi füsioloogilistest muutustest ehk tema sisekeskkonna seisundist. On vaja tunda selle seisundi erinevaid tahke (veresuhkru tase, mitmesuguste hormoonide tase ja vahekord jne) Välis- ja sisekeskkonna ärritajad kutsuvad käitumise esile närvisüsteemi vahendusel
Keele(kirjelduse) ja konkreetse ütluse vastuolu korral on viga alati esimeses. Hirmutab see seisukoht peamiselt vastutuse tõttu, mille sellest lähtumine paneb igale suhtlejale isiklikult. Kui tähendused on minu, mitte sõnade omadused, siis pean ise võtma vastutuse oma tõlgenduste eest, mitte ei saa viidata mingile väidetavalt objektiivsele tõele. Vastutus on aga teadagi ebamugav. Positiivne on sealjuures, et ka mu vaidluspartnerid peavad siis tunnistama oma seisukohtade subjektiivsust ja vaidlus on selle võrra ausam. Inimkeskse lähenemise korral tuleb kõigis vähegi olulistes aruteludes väited stiilis „see tähendab” ümber sõnastada kui „see tähendab minu arvates” ja samamoodi ka kõigi muude keelealaste väidete kohta. Teine hirmutav koht on ilmajäämine suhtluse toimimise näilisest garantiist. Fikseeritud koodi korral on lihtne: kui panen midagi näiteks
annaabi.ee 
