panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis oleku ajal. Samamoodi käsitletakse VÕS § 305 lg-s 3 kolmandatele isikutele kuuluvaid asju, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. 14. Eelneva põhjal leidsid kohtud ebaõigesti, et kostjal ei saanud olla pandiõigust vaidlusalustele kaupadele. Kostjal võis olla vaidlusalustele kaupadele pandiõigus, kui edasimüüja kasutas üürnikuna kostja ruumi, kaubad olid selles ruumis ning kostja ei teadnud kaupade ruumi toomisel, et kaubad ei kuulu edasimüüjale ega pidanudki seda teadma. 18. Kui hagejad on vaidlusaluste kaupade omanikud, on neil AÕS § 80 kohaselt õigus nõuda kostjalt kaupade väljaandmist. Kostja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, mille suhtes tal
laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest. 56 „tasakaalustatud“ sisustamise üle ning samal ajal on hoogustunud tarbijakrediidi reklaamimine televisioonis ja raadios. Kuigi kohtupoolseid tõlgendusi vaidlusalustele juhtumitele (veel) ei ole, saab siiski juba väita, et senised reklaamipiirangud ei ole tegelikkuses vähendanud reklaamimise intensiivsust ega nähtavust. Seetõttu peame vajalikuks tõlgenduslike piirangute asemel kehtestada ühemõttelisemad piirangud, mis reklaamide intensiivsust ka reaalselt vähendaksid, lisaks hõlbustaksid järelevalvetööd ning vähendaksid ohtu selle takerdumisele pikkadesse kohtuvaidlustesse.
annaabi.ee 
