valdkonda kuuluvaks. 1947. aastal asus Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Vahtret paelus enam agraarajalugu, mis oli üheks parimaks võimaluseks ajaloo uurimisel, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks
valdkonda kuuluvaks. 1947. aastal asus Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Vahtret paelus enam agraarajalugu, mis oli üheks parimaks võimaluseks ajaloo uurimisel, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud
annaabi.ee 
