Nad rääkisid veel natuke ja siis läks Kremer teise ruumi. Hiljem ütles ta valitseja-emandale, et Mari saadetaks edaspidigi mõisa aknaid pesema. Kolmas peatükk: Varsti märkas Kremer et, ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle kätte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ta käis Marit lüpsil jälgimas ja üritas endas selgusele jõuda. Neljas peatükk: Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadri-orus jalutamas, kuulas Badesalonis muusikat, sõi Hotel du Nordis õhtust - ikka üksinda, sest vend Heinrich oli
Sergei otsis vlja isa tagant varastatud suitsud ja kiiresti langevas pimeduses lid hgavale punased tpikesed.Linna poolt lhenes juba uus rong,ja kui see situ aeglustades mdus,ngi puu otsas kssitav tdruk vagunites olijaid.Kaugelt vikestena,nagu nukkudena paistvad inimesed olid jaama lhenedes istekohtadelt psti tusnud ja liikusid lbi heledalt valgustatud vaguni kahele poole,lkanduste suunas.Mannule tundus,et neb ka ht oma venda,eristab ta tumedat,ilma mtsita pead ja ksisilmi aknatagust pimedust vahtivat ngu,ning pidigi juba peaaegu karjuma-mina olen siin!-,aga siis tuli talle meelde,et rongis on mustavast aknast vahtides nha ainult rongi sisemust,mitte aga seda,mis on vljas,ning sellele meldes oli Mannul jrjest raskem liikumatult ladvas rippuda. Lk 353 Lpetage!Kas teil hbi ei ole!Keegi marju korjata ei viitsi,aga talvel moosi lmimas olete kik....kuulis Mannu lbi tuulevihina tuttavat hlt,siis aga sstis rongi vljumise vile klma shvakana lbi ta pea ning ta ngi ringi
küünal jäi põlema. Ei tea, kui kaua ma magasin, aga äkki kuulsin kõledat karjatust ja olin jalul. Taat vahtis metsikult ringi, kargas ümber toa ja karjus midagi madudest. Ta ütles, et nad roomasid mööda ta jalgu. Siis hüppas ta kõrgele ja kiljus ja ütles, et üks neist hammustas teda põsest. Aga ma ei näinud ühtki madu. Taat jooksis ja jooksis aina onnis ringi, rõkates: «Võta ta ara! võta ta ara! Ta hammustas mu kukalt!» Ma pole iial näinud kedagi nii metsikute silmadega vahtivat. Varsti oli ta nii otsas, et kukkus hingeldades maha. Siis ta veerles imeruttu ringiratast, paiskas asjad ümber, vehkles ja rabeles kätega õhus, kiljus ja rääkis, et kuradid olid ta kallal. Viimaks ta väsis ja lamas tükk aega vaikselt, ainult ägades. Siis ta jäi veel vaiksemaks ega teinud enam häält. Kuulsin öökulle ja hunte kaugel metsas, aga onnis tundus kõhutavalt vaikne. Taat lamas nur- 241 gas. Viimaks upitas ta enese istukile ja jäi pea viltu kuulatama
annaabi.ee 
