telki, võtab mehe mõõga ja lööb tal pea maha. · Kui Susanna naaseb telgi juurde, annab Juudit talle raske pambu öeldes, et see on Olovernese kalleim vara. Nad põgenevad tagasi mägedesse. IV vaatus · Linnamüüri ääres valvavad vahid räägivad linna kehvast olukorrast ning vastavalt Olovernese headusest või kavalusest. · Linnavärava taha saabuvad Juudit ja Susanna. Nad lastakse sisse ja Juudit palub vahtidel vanemad sinna kutsuda, kuna tal olevat häid uudiseid. · Juudit laseb Susannal pambu avada. Kõigi imestus on suur, kuna pärast avamist selgub, et pambus oli Olovernese pea. Juudit käseb ühel vahil panna see piigi otsa ning seejärel müürile seisma panna. · Saabuvad vanemad ja neile näidatakse Olovernese pead. Nad langevad Juuditi jalge ette. · Juudit õhutab linnarahvast minema Olovernese vägesid söögi ja vee saamise eesärgil
Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire ja ma olen külanotari poeg Gonesse'ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi, poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi; 5 6 mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese käes ja leidsin väga imeliku olevat, et jaanituld soojal ajal tehakse. Kuueteistkümneaastasena tahtsin endale mõnda ametit võtta. Katsusin õnne kõigil aladel. Olin sõdur, aga ma polnud küllalt vahva. Olin munk, aga ma polnud küllalt jumalakartlik, pealegi ei meeldi mulle joomine
annaabi.ee 
