Legaalsus eksisteerib ainult igapäevasuse jaoks, aga armastus asub väljaspool igapäevasust. Kui armastus sukeldub igapäevasusse, siis ta jahtub ning kustub järk-järgult." Kindlasti on kõik huvitavam ja põnevam uut suhet luues, kohtingutel käies ning enne igat kokku saamist tekib tunne justkui liblikad lendaksid kõhus. Kui aga suhe tõsisemaks muutub ja koos argielu elama hakatakse, hääbub tasapisi ka ärevustunne. Võib juhtuda, et armastus vajab vahtevahel midagi põnevat, et seda värskena hoida, kuid rutiini tekkimine ja ärevuse taandumine enne endale kalli inimesega kohtumist ei tähenda tingimata armastuse kadumist. Iga päev õpitakse üksteist paremini tundma, satutakse koos uutesse olukordadesse, avastatakse teineteises ühiseid jooni ning ka erinevuseid ja tehakse üksteise seltsis midagi sellist, mida varem teinud ei ole. Kõik need pisiasjad lisavadki armastusse värve juurde ja värskendavad seda
misjärel seda langetatakse ja esitatakse tegelik korraldus kindla, kehtestava hääletooni ja kehahoiakuga. Enesekehtestamise võime ei tugine ainult isikuomadustel, see on oskus ning seda on võimalik õppida. Distsiplineermise juures on väga tähtis keelekasuuse korrigeerimine. Õpetaja peaks aru saama, et mida vähem ta kasutab ,,ära tee" seda kuulekamad lapsed on. Neile meeldib palju rohkem kui räägid nendega positiivses toonis ehk ,,tee" viisi mööda. Vahtevahel on piisav lihtne ja kindel ,,lõpeta" sõnum. Käsitletud on ka käitumise tagajärgi. Neid tagajärgi on õpetaja klassiga arutanud õppeaasta alguses, kui koostatakse klassireeglistik. Oluline on selgeks teha, et tagajärjed ei ole mõeldud lihtsalt karistamiseks. Õpilased valivad oma käitumisviisid; positiivsed distsiplineermislähenemised aitavad õpilastel teha paremad valikuid. Just sellises kontekstis tuleb tagajärgi kohelda.
annaabi.ee 
