Osa mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Sajad teised aga jäid. Hermanni kindluses jagati meestele relvad ja viidi läbi algeline väljaõpe. Iga mees valis trofeerelvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, algas grupp jalgsirännakut Venemaale. Rinde tagalasse, Jamburgi, jõuti 12. septembril, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem meeste väljaõppega tegelda ei jõutud. 8. aprillil 1943 omistati Alfons Rebasele Raudristi 2. klass. Juunis ülendati Rebane majoriks. Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon Novgorod-Tshudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi
kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja nad saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisva üksusena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Patljon saadeti Kingisepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema. Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii- ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega. 1941. a
annaabi.ee 
