33 Nimetatud seisukohti on riigikohus täiendanud oma lahendis nr 3-1-1-32-12, kus leitakse, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus 34. Üldjuhul ei ole kriminaalkorras karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu, järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena. Lisaks mainib riigikohus, et süüdistatava võimalik uue kuritegude toimepanemise oht peab olema põhjendatud kindlate asjaoludega. Põjenduse mõjukus peab olema vastupidises seoses toimepandava kuriteo raskusastmega. Riigokohus on lisaks märkinud, et võimalik on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tugineda muuhulgas ka asjaoludele, mida võiks nimetada vabatõendiks KrMS § 63 lg 2 mõttes. Aktsepteeritavaks tuleb pidada sedagi, kui kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel
tõendeid (juhul, kui sellega ei kaasne mõne muu õigushüve kahjustamine) või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu (juhul, kui valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 15-18 ja 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Küll võib vahistamiseks alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo
annaabi.ee 
