materjalist. Samuti peab kohus tuvastama ja määruses põhjendama kas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse. Lisaks on riigikohus toonitanud, et eelnev karistatus ei saa olla iseseisvalt vahistamise aluseks.33 Nimetatud seisukohti on riigikohus täiendanud oma lahendis nr 3-1-1-32-12, kus leitakse, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus 34. Üldjuhul ei ole kriminaalkorras karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu, järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena. Lisaks mainib riigikohus, et süüdistatava võimalik uue kuritegude toimepanemise oht peab olema põhjendatud kindlate asjaoludega. Põjenduse mõjukus peab olema vastupidises seoses toimepandava kuriteo raskusastmega.
olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105- 11, p 12). 8. Riigikohus on selgitanud, et kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.1). (...) Kolleegium selgitab, et kuriteokahtluse
annaabi.ee 
