Ja pärast käskis puhtaks lakkuda. Siis käskisid bossid neil raha hankida ja sõitsid minema sealt. Kui olid minema sõitnud, siis peksid nad Olafit veel ja läksid ära. Lõpus läksid nad vangimajja külastama Olafi sõpra, kes arvatavasti teadis kuidas ühendust võtta suurte bossidega. Ütlesid valvuritele, et on ta tuttavad ja tahavad talle teatada Olafi surmast, kuigi nende arust oli Olaf elus. Aga Olaf oli ennast üles poonud metsas, siis nad võeti vahile. Lõpukaadrites näeb Rassi, kes kirjutas paberile, kõike seda mis ta teinud oli. Ja tema isa tõi talle paberit ja pliiatseid. Film oli huvitav, noortepärane ja rääkis noorteelust. Filmis oli näha, mis tegelikult toimub noortega. Suht hirmus oli vaadata, et kellegil võib selline elu on, kuid see on reaalsus. Toob inimesed reaalsusesse tagasi, kui vaadata sellist filmi. Väljendid olid seal ka tänapäevased, paljud sellised, mida ma pole kuulnudki. Päris karvased väljendid olid
Toon siia ühe jutukese vahele: Majakavaht elas kaluriküla servas ning oli just saanud koguse õli, et järgneva kuu jooksul hoida majakatuli põlevana. Ühel õhtul tuli talle tuttav külaline, naine kes palus pisut õli, et hoida oma pere soojas. Teinekord palus pereisa pisut õli lambi läitmiseks. Siis tuli vanamees kes tahtis pisut oma ratast õlitada. Kõik palved tundusid majakavahile põhjendatud ning ta ei keelanud õli kellegile. Kuu lõpupoole näis vahile, et õli hakkab lõppema. Ning ühel kuulõpu tormisel öö tuli kustus. Sel öösel hukkus kaljudel laev. Kui majakavahilt aru päriti, oli tal mitu põhjust ette näidata, kuid kohtuniku otsus oli kõikumatu: Sulle oli see õli antud üksnes üheks otstarbeks: et majakatuli põleks!. Siit loo moraal ka, et firmas ei pea sa tegema neid asju mida sult pole palutud vaid tegelema sulle konkreetse ülesande lahendamisega. Kui hakkad ühe teise ja kolmandaga seal rahmeldama
Te tunnete ta ära tuhande seast?» jätkas komissar. «See tähendab,» ütles Bonacieux, sest ta nägi, et oli teinud vale sammu, «see tähendab ...» «Te ütlesite, et tunnete ta ära,» lausus komissar. «Hästi, sellest jätkub tänaseks. Enne kui asja jätkata, on vaja kellelegi teatada, et te tunnete oma naise röövijat.» «Aga ma ei ütelnud ju, et ma teda tunnen!» hüüdis Bonacieux meeleheitel. «Vastupidi, ma ütlesin teile. ..» «Viige vang ära!» ütles komissar kahele vahile. «Kuhu tuleb ta viia?» küsis kohtukirjutaja. «Kongi.» «Missugusesse kongi?» «Ükspuha, esimesse ettejuhtuvasse, peaasi, et see hästi sulgub,» vastas komissar ükskõiksusega, mis Bonacieux'le hirmuvärinad peale ajas. «Oh, seda viletsust küll!» hädaldas Bonacieux. «Õnnetus ripub mu pea kohal. Ilmselt on mu naine hirmsa kuriteo korda saatnud. Mind peetakse kaassüüdlaseks ja 148 karistatakse koos temaga. Ta on rääkinud, kindlasti on ta tunnistanud, et on mulle
annaabi.ee 
