domineerib mõistuslik hingejagu, tänu millele oleks valitsus suuteline langetama poliitilistes küsimustes õigeid otsustusi. Sellest tõdemusest järeldub aga see, et tees – mitte kõik pole kõige jaoks kõlblikud ning et kõigi head käekäiku saab edendada parimal viisil seeläbi, et iga ühiskonnaliige täidab täpselt seda funktsiooni, mille jaoks ta kõlblik on – tähendab mitte üksnes horisontaalset, vahetusmajandusele põhinevat spetsialiseerumist algupäraselt võrdõigustatud kodanike vahel, vaid sisaldab Platoni õpetuses endas ka vertikaalset jaotust, mis jagab elanikkonna õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse või seisustesse. Samas ei pidanud Platon sellega silmas mitte riigivõimu poolt ülalt alla sisse viidud riigikorraldust. Ta oli veendunud, et inimesed jaotuvad sellistesse rühmadesse oma loomupäraste eelduste järgi. Riigivõim võib üksnes kas aktsepteerida seda loomupärast jaotust,
epistemoloogiliste, eetiliste ja poliitiliste jm probleemide lahendamiseks. Tänu neile on valitsejad suutelised tegema parimaid, õigeid otsuseid nii riigi kui ka iga riigialama jaoks. Kõigi inimeste õnnele pürgivat elukäiku saab parimal viisil edendada tööjaotussüsteemiga, kus iga inimene täidab täpselt seda funktsiooni, mille jaoks ta sobib ning kus ta saab ennast hästi teostada. Seega tema riigimudel sisaldab üheaegselt nii horisontaalset, s.o vahetusmajandusele omast spetsialiseerumist algselt võrdõiguslike kodanike vahel kui ka vertikaalset jaotust, mis jagab riigialamad õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse, seisustesse. Niisugune riigivõim ei ole sunduse ega vägivalla võim vaid loomupärane võim, sest riigivõim üksnes aktsepteerib inimeste loomupärast jaotumist sünnipäraste eelduste alusel. Muul viisil üles ehitatud riigivõim oleks koguni loomuvastane! Igale hingeosale vastab oma eripärane voorus, iseloomuerisus
annaabi.ee 
