· Kasutamise mugavus ehk piisavalt väike ja kerge, et seda saaks kaasas kanda. · Sobiv materjal. Vajadus hoida raha käibel võimalikult pikka aega tingib kasutatavale paberile, metallile või plastikule kõrged kvaliteedinõuded. · Sama nimiväärtusega raha peab alati olema sama väärtusega. Kui näiteks mõned 10-eurosed rahatähed oleksid rohkem väärt kui teised, tekitaks see üpris palju segadust. · Võimalus jagada raha osadeks, mis on oluline raha eelis muude vahetuskaupadega võrreldes. Teiste sõnadega kaupu on raha vastu vahetada kergem kui teiste kaupade vastu. Euro sobib maksevahendiks näiteks kanast paremini seetõttu, et eurot saab jagada sentideks, kana aga väiksemateks võrdväärseteks osadeks ei jagune. · Lihtne ära tunda ja raske järele teha paberi kvaliteet, vesimärgid jm turvaelemendid teevad paberraha võltsimise keeruliseks. Võltsimiskindlad peavad olema ka erisegudest valmistatud metallmündid.2 1 Eesti Pangaliit. http://www
Eestlaste saksastumine jättis omakorda jälje balti-saksa kultuuri, sulandades endas eesti ja saksa kultuuri erinevaid jooni (keel, kombed jne). Kutsutud ja tulnud kaupmehed, käsitöölised pidid kauplema kohalikega, sest elutegevuseks oli vaja põllumajanduslike produkte. Esialgu toimis nn kliendi-patrooni suhe, kus linnakodanikel olid omad kindlad tarnijad maapiirkondadest, kellega arveldati naturaalmajanduse tingimustes vahetuskaupadega. Hiljem keelustas Tallinna raad sedasorti tegevuse ja lubas edaspidi kaubelda ainult turul. Ümberkaudsed eestlased kolisid seetõttu linnale, kui potentsiaalsele kaubandusturule, lähemale. Algul koliti linnalähedastesse küladesse, millest moodustusid tulevase Tallinna all-linna eeslinnad. Tallinna kaubanduslikul, majanduslikul ja sõjanduslikul arenemisel tekkis vajadus püsiva tööjõu järele ja nii ilmusid linna esimesed maarahvast püsielanikud.
Vajalik söögi- ja joogipoolis valmistati linnapiiride sees või linnale kuuluvas linnasarases. Keskaegse Tallinna linnapiirides võis pidada koduloomi, samuti asus linna tööhoov ehk marstall linna sees. Linnasarases tegeleti põllumajandusega, puudujäävad põllumajanduslikud produktid saadi kohalikega kaubeldes. Esialgu toimis nn kliendi-patrooni süsteem, kus linnakodanikel olid omad kindlad tarnijad maapiirkondadest, kellega arveldati naturaalmajanduse tingimustes vahetuskaupadega. Hiljem keelustas Tallinna raad sedasorti tegevuse ja lubas edaspidi kaubelda ainult turul. Turu tarnijaid ja müüjaid sai Tallinna raad hõlpsalt kontrollida. Linna vajalikuks ja suurimaks tuluallikaks osutusid vesiveskid, kus jahvatati vilja. Tallinna raad määras veskitele spetsiaalsed veskimaksud. Vilja jahvatades pidid kõik maksma seda maksu ja raad teenis niimoodi suuri tulusid. Vesiveskid paiknesid Härjapea jõel. Lasnamäel asus lubjapõletusahi, mida kontrollis Tallinna raad.
annaabi.ee 
