lahustuv Keemistemperatuur -183 C Keemilised omadused Keemilistes reaktsioonides käitub oksüdeerijana Moodustab enamasti ühendid oksüdatsiooniastmes II Suhteliselt vähe aktiivne Elektronegatiivsuselt teine element fluori järel Kuumutamisel muutub hapnik oluliselt aktiivsemaks Palju ained põlevad hapnikus heleda leegiga Hapnik looduses (O2) Tekkinud peamiselt fotosünteesi tulemusena Elusorganismide tähtsaim energiaallikas Atomaarne hapnik ehk monohapnik Tekib vahesaadusena reaktsioonides, kus eraldub hapnik Palju tugevam oksüdeerija kui dihapnik Ebapüsiv, üksik aatomid liituvad kiiresti hapniku molekulideks Trihapnik ehk osoon Terava lõhnaga, sinaka värvusega mürgine gaas Ebapüsiv ja laguneb kergesti, eraldades atomaarset hapniku Väga tugev oksüdeerija Võib kasutada joogivee desinfitseerimiseks (analoogselt klooriga) Osoon võib tekkida välgulöögi kanalis tekkiva kõrge temperatuuri mõjul Osoon looduses (O3) Vähese osoonisisaldusega õhk
Keemilistes reaktsioonides käitub hapnik oksüdeerijana (v.a fluori suhtes). Molekulaarne hapnik on tavatingimustes suhteliselt väheaktiivne. Hapniku molekulide vähene aktiivsus on tingitud sellest, et aatomitevaheline side molekulis on väga tugev. Kuumutamisel muutub hapnik oluliselt aktiivsemaks.paljud ained põlevad hapnikus heleda leegiga. Atomaarne hapnik e. Monohapnik on palju tugevam oksüdeerija kui dihapnik. See võib tekkida vahesaadusena reaktsioonides, kus eraldub hapnik. Trihapnik e. Osoon on terava lõhnaga ja sinaka värvusega mürgine gaas. Ta on ebapüsiv, laguneb kergesti ning on väga tugev oksüdeerija. Seda võib kasutada joogivee desinfitseerimiseks. Hapnikut saadakse laboratoorselt mõnede hapnikurikaste ainete kuumutamisel. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb veel ka teisteski oksüdatsioonireaktsioonides: mädanemis-, kõdunemis- ja põlemisprotsessides
kristalliline aine. Kristalne P4O10 on molekulvõrega ühend, kus molekulid asuvad kristalvõre sõlmpunktides. Ta on sööbiv ja erakordselt hügroskoopne (imamisvõime), mis seob tugevasti õhuniiskust ja vett ka teiste ainete koostisest. Seepärast võivad orgaanilised lahustid ja paber kokkupuutel fosfor(V)oksiidiga süttida. Fosfor(V)oksiid on happeline oksiid. Tema reageerimine veega kulgeb astmeliselt, vahesaadusena tekivad mitmesugused polüfosforhapped, millest osa on mürgised. Kui vett on piisavalt, tekib lõppsaadusena ortofosforhape H3PO4. (fosforhape) Kuuma veega reageerimisel tekib põhiliselt ortofosforhape(H3PO4, mis on tugev kristalne aine, lahustub hästi vees. keskmise tugevusega hape). P4O10 + 6H2O = 4H3PO4 Fosfaadid Ortofosforhappe reageerimisel leelisega tekib saadusena kas divesinikfosfaat, vesinikfosfaat või fosfaat (olenevalt lisatud leelise hulgast)
Süsiniku puhaste allotroopsete teisenditega võrreldes on süsi keemiliselt märksa aktiivsem. Üheks põhjuseks on kindlasti söe poorsus väga suur pind ruumala- või massiühiku kohta. Süsinik ei lahustu üheski lahustis ega reageeri toatemperatuuril peaaegu ühegi teise lihtaine ega ühendiga. Kõrgemal temperatuuril, alates mõnesajast kraadist, reageerib süsinik aga paljude ainetega. Nii reageerib süsinik kõrgel temperatuuril enamiku metallide oksiididega kas otseselt või vahesaadusena tekkiva CO kaudu, toimides redutseerijana. KASUTATUD KIRJANDUS http://www.avita.ee/pdf/Keemia_9%20kl_02%20osa_lk%2031-37.pdf
Surmav annus sisalduvast väga suur sisuliselt pole mürgine fosforist jätkub 1000 inimese tapmisks Fosforiühendid Kõige püsivama oksiidi moodustab fosfor O-A V . Fosfori põlemisel õhus tekib tihe valge fosfor(V)oksiidi suits , mis koosneb P4O10 molekulidest. Fosfor(V)oksiid on happeline oksiid. Tema reageerimine veega kulgeb astmeliselt,vahesaadusena tekivad mitmesugused polüfosforhapped,millsest osa on mürgised. Kui vett on piisavalt,tekib lõppsaadusena ortofosforhape H3PO4. Ortofosforhapet nimetatakse sageli ka lihtsalt fosforhappeks P4O10 + 6H2O -> 4H2PO4 Fosforit ehedalt looduses ei leidu. Seevastu ühendites on fosfor looduses levinud element ja sisalduselt maakoores on ta orienteeruvalt 11. kohal. Tuntakse umbes 200 fosforimineraali, aga tähtsamateks peetakse kaltsiumfosfaati sisaldavaid mineraale nagu
perfringens jt. *Hallitusseentest osalevad valkude lõhustamisel Aspergillus spp., Penicillium spp., Mucor spp. jt. Valkude lõhustumine toimub proteolüütiliste ensüümide toimel. Hüdrolüüs toimub järk-järgult: valgudpolüpeptiididaminohapped. *Aminohapped desamineeritakse, mille tulemusel moodustuvad NH3 ja vastavad orgaanilised ained (happed: sipelghape, äädikhape, propioonhape, võihape; alkoholid: propüül-, amüül- jt alkoholid). *Aromaatse rea amiinohapete lõhustamise vahesaadusena moodustuvad fenool, skatool, indool ja teised mürgised ning ebameeldiva lõhnaga ühendid. *Väävlit sisaldavate aminohapete lõhustumisel moodustub H2S või merkaptaanid, mis lõhnavad samuti ebameeldivalt. *Valgulagundajad mikroobid on looduses ainete ringe seisukohalt vajalikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub NH3, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. *Samad mikroobid põhjustavad ka piima, liha, kala ja teiste toiduainete riknemist.
peaaegu ühegi teise lihtaine ega ühendiga. Kõrgemal temperatuuril, alates mõnesajast kraadist, reageerib süsinik aga paljude ainetega. Nii reageerib süsinik kõrgel temperatuuril enamiku metallide oksiidi- dega kas otseselt või vahesaadusena tekkiva CO kaudu, toimides re- dutseerijana. Näiteks: CuO + C ® Cu + CO Hõõguv süsi tõrjub veest välja isegi vesiniku: ? Milline näeks välja süsinikuringe looduses, kui rohelisi taimi ei oleks? 0 I II II II C + H2 O ® C O + H2
aminohapped. Aminohapped võidakse desamineerida, mille tulemusel moodustuvad ammoniaak ja vastavad orgaanilised ained. Saadusteks võivad olla sipelghape, äädikhape, võihape ja alkoholid. Aeroobsetes tingimustes ainete moodustumisel lõhustunud happed ja alkoholid oksüdeeritakse CO2 ja veeks. Anaeroobsetes tingimustes oksüdatsiooni ei toimu ja tekkinud ained, kas kogunevad keskkonda või kääritatakse edasi. Aromaatserea aminohapete lõhustumisel vahesaadusena moodustuvad fenool, indool ja teised, mis on mürgised ja ebameeldiva lõhnaga. Väävlit sisaldavate aminohapete lõhustumisel moodustub H2SO3 või merkaptaanid, mis samuti lõhnavad ebameeldivalt. Valgu lagundajad mikroobid on looduses aineringluse seisukohalt kasulikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub ammoniaak, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. Samad mikroobid kutsuvad esile valgurikaste toitainete
aminohapped. Aminohapped võidakse desamineerida, mille tulemusel moodustuvad ammoniaak ja vastavad orgaanilised ained. Saadusteks võivad olla sipelghape, äädikhape, võihape ja alkoholid. Aeroobsetes tingimustes ainete moodustumisel lõhustunud happed ja alkoholid oksüdeeritakse CO2 ja veeks. Anaeroobsetes tingimustes oksüdatsiooni ei toimu ja tekkinud ained, kas kogunevad keskkonda või kääritatakse edasi. Aromaatserea aminohapete lõhustumisel vahesaadusena moodustuvad fenool, indool ja teised, mis on mürgised ja ebameeldiva lõhnaga. Väävlit sisaldavate aminohapete lõhustumisel moodustub H2SO3 või merkaptaanid, mis samuti lõhnavad ebameeldivalt. Valgu lagundajad mikroobid on looduses aineringluse seisukohalt kasulikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub ammoniaak, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. Samad mikroobid kutsuvad esile valgurikaste toitainete
annaabi.ee 
