rohkem – iga toon ja värv näis kaasa rääkivat loo kulgemisele, kaadrid oli nii värvidelt kui ka olemuselt rahulikud ja vaiksed, kuid samas rõhuvad. Nii sisuliselt kui ka kinematograafiliselt koosnes film kahest osast, kahest eraldi seisvast loost, mis põimusid pärast filmi lõppu vaatajas justkui üheks. Esimene pool, mis keskendus noorele tudengile, kes pidi äraelamiseks tegelema prostitutsiooniga, mõjus rutiinselt ja näis mõnel hetkel isegi ehk venivat, kuid kahe loo vahepunktis võis mõista, et selline tunne oli taotluslik. Selline tunnetus andis justkui võimaluse elada sisse neiu ellu, tema tunnetesse ja mõtetesse, tunda ka ise samasugust rutiini, elu ja aja venivat kulgu ning selle kõige juures rusuvat väljapääsmatust. Selle poole ootamatu, kuid samas nii ettearvatav, lõpp oli minu jaoks justkui füüsiliselt tuntav löök ning filmi lõpuni ei suutnud taastuda sellest tundest, sellest sisemisest värinast, nagu oleks see kõik mu sees, kuid samas nii kaugel
ja teisele mitte. Nagu agressiivsus ja passiivsus, on ka enesekehtestamine õpitavad sotsiaalse käitumise stiil. Mitte keegi ei kehtesta end vahetpidamata. Ühel hetkel olete passiivne kehtestaja ja teine hetk passiivne kehtestaja. 21. sajandiks on enamikule psühholoogidest selge, et enesekehtestamine ei ole manipulatsiooni agressiivse ja altruistliku käitumise vahel, vaid uus mõõde, mis kasvab üles agressiooni ja alturismi lõimumise vahepunktis. Seega on enesekehtestamine pidevalt arendatav oskus. Kümneid erinevaid definitsioone kokku võttes võib järeldada, et enesekehtestamist käsitletakse kui suhtlemisoskust, mis võimaldab inimesel avaldada oma tundeid, mõtteid, uskumusi, arvamusi ja vajadusi sellise käitumise viisiga, mis ei kahjusta teiste inimeste õigusi ja heaolu tunnet. 2 ENESEKEHTESTAMIS STIILID 2.1. Alistuv stiil Alistuvalt suheldes ei väljenda te oma tundeid, mõtteid ja soove otse, vaid üritate neid
annaabi.ee 
