muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja tänu millele oli kerge kujutada aeda. Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii kujutada Higginsi kodu, Proua Higginsi aeda kui ka tänavaid ja balli ruumi. Kuigi kujundus oli loodud tinglikult oli just see võtti etenduse efektile. Lavakujunduse vahepausidel läks valgus pimedamaks ning näitlejad pomisesid lauluviisi tagamuusikaks. Valgusel üld juhul mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Esemetest olid laval aga enamjaolt ainult sellised asjad mis pidid tingimata seal olema. Asjad mida katsuti või millega tegelane pidi tegema mingit tegevust. Nendeks olid siis toolid ja lillekorvid ning sokolaadi karbid jne. Kuigi kostüümid ei moodustanud mingit märgatavat süsteemi oli neil siiski oluline roll. Kuna üks ja
väga meeldiv ja sujuv. Enam jaolt oli kõik samas toonis, kuid klavessiini mängija oli natukene jõulisem ja tema meloodija oli domineeriv. Kitarrist kui klavessiinist elasid endi mängu nii sisse, nende mäng kiirenes iga hetkega ja seal oli tunda teatud sünergiat. Teiseks oli Alberto Ginastera Esordio ja Scherzo. Algus oli väga kiire mille tulemusena ka hingamine kiirenes mis oli tugevalt segav faktor. Lisaks kitarrimängule võttis ka vahepausidel kasutusele kitarri peale trummi löömise. Hakkas liigselt pingutama, mida ei oleks tarvis olnud. Silma jäi ka teine segav faktor milleks oli lahtine suu ja silmade tõmblemine, kuid see tema mängu ei seganud, oli tõesti omas elemendis. Pälvis väga suure aplausi. Viiendaks härraseks oli Kirill Ogorodnikov, kes mängis Hernando Sor'i Fantaasiat Morceau de concert op 54. Tajus väga hästi terve kehaga kitarrihelisid. Algas pikemate pausidega ning näitas välja jõulisust
annaabi.ee 
