kultuuride vastastikusest mõjust, ühiskonna poliitilisest olukorrast ning majanduslikust ja kultuurilisest seisust. Üheks sõnavara rikastamise allikaks on näiteks laenamine teistest keeltest.1 Viimastel aastakümnetel on enamik eesti keelde laenatud sõnadest anglitsismid. Pedaja selgitab, et inglise keele laenude rohkus on peamiselt tingitud inglise keele heast mainest ning massikommunikatsiooni levikust ja infoühiskonna tekkest.2 Laenamine toimub kas otse mõnest keelest või siis vahenduskeelte kaudu. Tiina Leemets väidab, et enamik laene tuleb meile inglise keelest otse, kuid vahendajateks on olnud ka näiteks vene ja soome keel. Niisamuti on inglise keel eesti sõnavara rikastamisel ise vahenduskeele rollis olnud. Autori väitel laenatakse inglise keelest sõnu ka kaudsel teel – sõnadega tutvutakse otsese suhtluse asemel hoopis Internetis, ajakirjanduses või filmides.3 Mõlemad autorid on arvamusel, et enamik ingliskeelseid laene on eesti keelde tulnud
neli varianti: 1) Laenu ortograafia põhineb lähtekeelendi hääldusel (eesti keeles seega bagi, fänn) 2) Laen järgib muutmatul kujul lähtekeelendi ortograafiat (server, grunge) 3) Laenu ortograafia põhineb osalt lähtekeelendi hääldusel ja osalt, kirjapildil (faks < fax, häppening < happening, eesti sõna hääldatakse üldjuhul teises vältes) 4) Laenu ortograafia kujuneb vahenduskeelte mõjul (kreeker < vn, lükra < sm) (Leemets 2003) Võib juhtuda, et sõnu ei taheta eestipärastada ka homonüümipelguse tõttu. Mõned mugandikujud, nt laim, lobi, rokk ja räpp on paremini omaks võetud kui teised. Küllap seetõttu, et nende sõnade homonüümid on üsna negatiivse tähendusega. 3.3 Mis juhtub sõnade tähendusega? Kui lähtekeele sõnal on ainult üks tähendus, kantakse see tavaliselt üle muutumutanua. Näiteks baarmen, hamburger ja piksel
annaabi.ee 
