reguleeris elu linnas. Tekkisid sellised linnad nagu Tallinn, Vana- ja Uus- Pärnu, Haapsalu, Paide ja Viljandi. Alates 11. sajandis muutus kaubandus rahvusvaheliseks. Soodsa asukoha tõttu muutus Eesti üheks tähtsamaiks kaubateeks, mis säilis ka pärast Vabadusvõitlust. Tegeleti peamiselt vahetuskaubandused Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi, peenemaid riidesorte ja muud luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Oluline osa oli ka vahenduskaubandusel - kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele müüdi näiteks vilja ning sealt saadud karusnähku ja vaja viidi Lääne- ja Põhja- Euroopa turule. Kaubavahetus oli vägagi tulus seda tõendavad maase peidetud hõbemündid. Üldise vahetusväärtusena oli tuntud hõbe. Pärast Vabadusvõitlust lisandus kaubandusse Hansa Liit sinna kuulusid Eesti linnadest Tallinn, Uus Pärnu , Viljandi ja Tartu. Kaubanduse põhimõtted jäid üldjoontes samaks.
Põhikiri oli skraa. Ühendasid peamiselt kaupmehi (Suurgild tuntum) ja käsitöölisi (Kanuti ja Oleviste gild). Gilde juhtisid oldermannid, tsunfte aga meistrid. (loe lisaks ka Imeline Ajalugu detsembrikuu 2012 numbrit) Agul-- eeslinn, kus elas vaesem rahvas Seek-- nn. keskaegsed haiglad või vaestemajad. Eesti keskaegsed linnad asusid suuresti Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelistel kaubateedel. Seega oluline osa vahenduskaubandusel. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus- Pärnu kuulusid ka kaubalinnade Hansa-Liitu. olulisim väljaviidav kaup Eestist oli keskajal teravili, lina, kalad, karusnahad. Sool oli oluline transiitkaubanduse artikkel. Lääne-Euroopast tulid siia mitmed luksuskaubad-- vürtsid, kallimad ja peenemad kangad, metallitooted. Sisekaubanduses oluline roll ka alevitel. Laadad ja turud kauplemiseks. KATOLIKU KIRIK JA HARIDUSELU (Eesti ajalugu I lk. 80-83 j lk. 86-87)
annaabi.ee 
