Popkultuuri elemendid ei ole mitte täielikult spontaansed leiutised, mõned inimesed ja grupid peavad otsustama, mida teha ja kelle jaoks ning missugust maailmavaadet nad kannavad. Samuti on veel teine küsimus: kes otsustab mis on hea ja tõeline?. See on nn väravavahtide ja maitsekujundajate töö. Nad moodustavad kultuureliidi ja pärinevad üldreegline haritud kõrgemast keskklassist. Kofliktiteoreetikute viimaseks mureks on võimalus kasutada popkultuure kehtivale korrale vastuseisu vahendine. Autentne popkultuur peaks lähtuma inimeste argikogemustest, mitte aga olema teiste poolt peale surutud. Popkultuuri analüütikud eristavad sageli rikaste tarbitavat ja toetatavat kultuuri, eliitkultuuri ja seda, mida naudib anmus, massikultuuri. Eliitkultuuri nähakse puhtama ja väärtuslikumana ning massikultuuri lahjema ja vulgaarsemana. Massikultuuri on palju kritiseeritud. Väidetakse et massikultuur: 1)apelleerib kõige madalamale maitsele; 2)loob
seega müüti pole ilma riituseta, ehkki riitus võib olla ajas hävinud ja jätnud järele kas müüdi või mõne muundunud alaliigi. Näiteks muinasjutu rahvajutu. Psühhoanalüütiline. Ritualism pärineb inglise ja psühhoanalüüs saksa keel- kultuurkonnast; sotsioloogias ja strukturalismais in oluline prantsuse panus. Strukturaalne müüditõlgendamine toonitab müüdi osatähtsust konfliktilahenduse vahendine ja vastandite vahendajana kultuuri ja ühiskonna toimes ning eriliselt looduse ja kultuuri dihhotoomias. William G Doty järgi on müüt: Müüt kui väljendusvahend, kirjalik vormel, jutustus. Sisu puudutab jumalaid ja teispoolsust, sisuks algupära seletamine, "primitiivne" teadus, muudab universaalse konkreetseks või arusaadavaks, väljendab uskumusi, kollektiivseid kogemusi ja väärtusi. Inimese vaimsed või psüühilised väljendused, annab kultuurile ideoloogilise raamistuse.
annaabi.ee 
