Thomas Kuhn!!! „The Structure of scientific Revolutions 1962 (vene k. 1975) Praegune paradigma- epigeneetiline pööre 21. Saj. Biosemiootika.- valdkond, mille uurimisalaks on elusorganismide märgiprotsessid ja tähendusloome. Biosemiootika otsesest uurimisalast jäävad välja asjad mis seostuvad inimkultuuriga. See on teadus, mis uurib kultuuri välist, inimkeeleta toimuvat semioosi. Keele-eelne teadmine –eeldab -õppimisvõimet -(auto) kommunikatsiooni -vahendatust Selle tõsikindlus põhineb -äratundmisel -seostamisel -imitatsioonil Imiteerimine võimaldab tõsikindlust. Me võime seostada asju konventsionaalsel viisil- tänu keelevõimele Inimene tänu keelevõimele saab luua teadmisi mis ei ole tõsikindlad. Biosemiootika probleemideks on...(slaidis) Nii nagu ilmub semioos ilmub terve võimalus modelleerida maailma. See areng mis me tegime ema üsas, on võrdlemisi erinv sellest, mis me tegime aasta hiljem. Organismide vahel on märgilised suhted
keskkonna semiootiliste suhete uurimine" (Nöth 1998: 333). Küsib: kas suhe organismi ja keskkonna vahel on alati semiootiline või kas selles vähemalt alati on semiootiline aspekt või peame tegema eristuse semiootiliste ja mittesemiootiliste keskkonnasuhete vahel? Timo Maran arvab, et tulemuslikum on rääkida eraldi füüsilistest ja semiootilistest suhetest, kuna on mitmeid olukordi, millel on loomade jaoks oluline tähtsus, aga kus semiootilist vahendatust pole (nt äike lööb puusse ja tapab seal all puhkava metsseakarja). Nöth kirjutab, et erinevalt bio- ja zoosemiootikast peaks ökosemiootika keskenduma signifikatsiooni protsessile (kui märgiprotsessidele ilma saatja osaluseta, vastandatuna kommunikatsioonile), st tegelema semiootiliste suhete uurimisega organismi ja tema elutu keskkonna vahel. Tema järgi tegeleks Zoosemiootika kommunikatsiooni ja biosemiootika teoreetilise bioloogiaga. Keskkonnasemioosi kontekstis on oluline Ch. S
annaabi.ee 
