kõikide kultuuride kasvatamisel. Kasvuaegne väetamine koosneb omakorda järgmistest viisidest: 1. pealtväetamine, mis seisneb peamiselt lämmastikväetise andmises taliteraviljadele, rohumaadele, murudele ja aianduskultuuridele, selleks väetis viiakse väetatavale alale ning jäetakse pinnale; 2. juureväline väetamine, mis on taimede pritsimine nõrkade väetislahustega; 3. tahkete või vedelate väetiste muldaviimine rühvelkultuuride (nt kartul, porgand, peet jt vaheltharitavad kultuurid) vaheltharimisel või spetsiaalkülvikuga rohukamarasse. MINERAALVÄETISED JA NENDE KASUTAMINE Lämmastikväetised ja nende kasutamine Lämmastikväetiste tootmisel on aluseks õhulämmastik. Lämmastikväetised jaotatakse olenevalt sellest, millises vormis on väetises lämmastik: - 1
sisaldus olla liigniisketes muldades 9% ja seda hapniku arvel . Arvayakse, et see 9% on see piirkonsentratsioon, millest kõrgemale ei saa tõusta, see häiriks elusorganisme. Kui CO2 on juba 0,3%, siis on muld halvasti õhustatud. Mullas võib olla gaase, mida atmosfääris pole (metaan, ammoniaak). Mullad võivad olla väga erineva õustatusega. Ka taimed on õhustatuse suhtes erineva nõudlusega. Kõige nõudlikumad mulla õhustatuse suhtes on rühvelkultuurid ehk vaheltharitavad kultuurid (kartul), nende kasvuks peab olem aõhuga täidetud osatähtsus kogu pooride mahust 40%. Raskel mulla, savimullal on raske kartulit kasvatada. Liivade ja saviliivadel kasvanud kartul on maitseomadustelt parem. Teraviljade puhul peab õhku olema 20-30% üldisest poorsusest. Kõige vähemnõudlikud on heintaimed-10-20%. Mulla on õhk ja eeskätt hapnik väga oluline, millest sõltub mullas kulgevate protsesside iseloom. Kui muld on õhustatud (hapnikurikas), siis on ülekaalus
annaabi.ee 
