suhtes sümmeetriline. Ta on nende kahe vahel. Analüütiliselt p= u i =U m sin(t + ) I m sin t. Võttes appi trigonomeetriast tuntud seose 1 1 sin(t + ) ·sin t = cos cos(2t + ) 2 2 ning teades, et Im Um = I ja = U , saab 2 2 p =U I cos U I cos(2t + ). See valem koosneb kahest liikmest: ajast sõltuma- tust alaliskomponendist U I cos ja siinuselisest vahelduvkomponendist U I cos(2t + ). Võimsuse keskväärtus perioodi vältel on võrdne alaliskomponendiga U I cos , sest siinus- funktsiooni keskväärtus perioodi kohta on null: P = U I cos . r Kuivõrd U cos = U = I r = U a , siis z P = U a I = I 2 r. See tähendab, et vooluringi keskmine võimsus on võrdne aktiivtakistusel eralduva võimsuse kesk- väärtusega. Mistahes vooluringi keskmist võimsust nimetatakse seepärast ka aktiivvõimsuseks.
suhtes sümmeetriline. Ta on nende kahe vahel. Analüütiliselt p= u i =U m sin(t + ) I m sin t. Võttes appi trigonomeetriast tuntud seose 1 1 sin(t + ) ·sin t = cos cos(2t + ) 2 2 ning teades, et Im Um = I ja = U , saab 2 2 p =U I cos U I cos(2t + ). See valem koosneb kahest liikmest: ajast sõltuma- tust alaliskomponendist U I cos ja siinuselisest vahelduvkomponendist U I cos(2t + ). Võimsuse keskväärtus perioodi vältel on võrdne alaliskomponendiga U I cos , sest siinus- funktsiooni keskväärtus perioodi kohta on null: P = U I cos . r Kuivõrd U cos = U = I r = U a , siis z P = U a I = I 2 r. See tähendab, et vooluringi keskmine võimsus on võrdne aktiivtakistusel eralduva võimsuse kesk- väärtusega. Mistahes vooluringi keskmist võimsust nimetatakse seepärast ka aktiivvõimsuseks.