Hällilaul Õues õie-õilmeid sajab, õilmeid sajab sahinal. Peedukene pilli ajab, pilli ajab pahinal. Järve kaldal jänes mängis, jänes mängis heki all. Peedukene pehmes sängis, pehmes sängis teki all. Uni tuleb Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt, kuldset krooni kannab pääs, maimu maiustoidud käes. Uni tuleb üle aia, üle lagendiku laia, langeb lapse laugele, kannab kannid kaugele. Kui sa magad magusasti, viivukese vagusasti, siis sa homme vara virgud, vara virgud, suureks sirgud. Õhtu õõtsub meie õue Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma -- Tiiukene kingast ilma! VARANE KULDNOKK Õhus tundub kevadet Vastlapäev on möödas ju -- käes on sumbund paastukuu. Udutab ja vihma tibab, niiskust, niiskust alla ribab.
nii lähedalt nagu siin lae all. Ühte võib uudishimulik kõlinata tulija siiski veel teha nagu ennegi: ta võib kergitada lilletatud eesriiet, sest see liigub ja lainetab niikuinii vähimalgi õhuvoolul, nagu hukutaks ta sind enda kergitamisele. Ja selle taga näed sa kahekordseid sänge ja ühes alumises sängis ehk vanahärra Voitinskit, sest tema armastab lamada. Tõmbub oma pruunis kulunud ja võidunud palitus kerra nagu väike koer, kögiseb pisut ja lebab vagusasti. Voodite taga kastil istub ehk keegi ja mässib ruttu midagi paberisse, aga ei saa kunagi õieti teada, mida või milleks? Täna ei sündinud midagi selletaolist, sest uksekell kõlises korralikult kaks korda -- trill, trill! ja Indrek sulges ruttu oma kastikaane, et võõrale vastu minna. Aga kui kojas algas jalgadepuhastamine, siis tundis ta, et tulija polegi võõras, vaid vana tuttav, kelle ta ise täna kella nelja, viie vahel kutsunud ja nüüd unustanud
annaabi.ee 
