Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saab parajaid palke, aga Vanapagan ei taha maa pääle hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama. Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldast väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Väljakaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda serval tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Ants. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevakojaks ristib. Taevakojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda. Leiva saamisega oli Vanapagan Taevakojas ometi natukene kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada. Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veskit ehitada. Kohe parajat paika otsima
Saabus papp, andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge. Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta, luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid lugupidamise pärast. Kirstu taga käisid eided, kerjused, kaks lollikest, vastutulev rahvas tegi vagusalt ristimärke... Ja Jakov oli väga rahul, et kõik läks nii auväärselt, viisakalt ja odavalt ega haavanud kedagi. Jättes Marfaga viimast korda jumalaga, puudutas ta kirstu käega ja mõtles: ,,Hea töö!" Aga kui ta kalmistult tagasi tuli, valdas teda suur meeleraskus. Ta polnud nagu terve: hingamine oli kuum ja raske, jalad nõrgad ja vaevas kange janu. Liiatigi kippusid kõiksugused mõtted pähe. Talle meenus jälle, et ta kohu oma elu jooksul Marfat kordagi
selle vastu, vaid annan oma loa rõ omsal näl, ehk kül haleda süamega.» «Ma täan teid süamest nende sõade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval teed elusse ette võma?» Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!» «Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal. Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja, kuuldud uudist teistele kuulutama.
annaabi.ee 
