"Külmale maale" E.Vilde Jaan, kes oli haige, kuulas nukralt orelimängu. Ta laskus väsinult istmele ja orelimängu tõttu läksid ta silmad niiskeks. Ta palvetas kaua, tänas selle eest, et tema noort elu kaitstud oli. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel vagusaks jäi. Kui tal enam midagi paluda ei olnud, ega mellegi eest tänada, ta vajus kössi ja püüdis jutlust kuulata. Kuid Jaani mõtted olid hajevil ja ta oli väsinud, ning ta jäi lõpuks jutlustuse ajal magama, ta ei olnud ainus magaja. Kuid õpetaja ei pannud seda neile pahaks. Jaan ärkas alles siis, kui orel uuesti mängima hakkas, tal oli häbi magama jäämise pärast. Kui kogu kirikurahvas välja läks, hakkas Jaani pea värsekst õhust ringi käima, ta toetus vastu kirikut ja ootas
Hanseni ,,Vanades ja noortes" reformide järele. Mitte põlised küla kurnavad võimupidajad ei ole siin oma eesõiguste ja eelarvuste rahus eksitatud. Ei, soo ja rabaga ümbritsetud Kadaka talus püüab koduväi Kaarel peremeheks, et mõisavõla tasumiseks põldusid seada paremini ja ehitada uued eluhooned, kus oleks korstnaga ahi, suuremad aknad, kambrites enam valgust järeltulijate jaoks. Selle tahtejõulise argikangelase kannatlikuks kaasvõitlejaks ja vagusaks pooldajaks on noorik Tiina. Aga noorepaari edumõtet tõkendab Kadaka vanapaar, kräbe vanaperenaine Mari oma nohiseva taadiga, visad loobuma oma peremeheõigustest ja sissejuurdunud harjumustest. Sünnivad arusaamatused, sõnavahetused, tülinorimised, vanal ja noorel paaril on kummalgi oma tõde ja õigus: kohta enese kätte püüdes jõuab Kaarel veendumusele, ,,et võimata on noor olla ja vanadega mitte riielda
annaabi.ee 
