Lilli. Mind? Minu pärast oled mures? (Lühike naer.) Sa peaksid mind paremini tundma, Leo. Leo. Sinu eeldus on vildak. Sa ei tea mitte kõike. (Vaatab uste poole.) Lilli (ruttu). Kui mind miski võiks ärritada, siis just see mitteteadmine. Seepärast julgesti välja, mis sul südame peal on, kui sa minu rahule arvad hoolimist võlgnevat. Tähendan veel, et oleme üksinda. Ainult Juta on kodus, ja see on ülal oma ärklitoas. Leo (vagusa kindlusega). Et sa järele ei anna sinu sõna peale, Lilli! Tuli, mida sa nimetasid, ei ole mitte õle- ega kulutuli ta põleb juba kaheksa aastat. Lilli. Järgemööda? Leo. Vahet pidamata. Teatud vahe see oli imaginatsioon. Haavatud enesearmastus arvas ta kustutanud olevat; sina tulid ja aitasid aset vee all hoida ma petsin ennast ja sind! Juba võõrsil milpas tuha alt mõnda aega lõkkekeelekesi välja ebamäärase igatsuse näol, mis hoidis lennusuunda kodu
Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kortsus kulmudega ja tigeda pilguga. «Taevake, kas m i n u Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?» sähvas mõte sepa peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis teda salamahti Maie kätt suruma. «Maria, ega sa kurt ole?» käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. «Kõhe lase sepa käsi lahti ja tule tuppa! (Mai täitis esimest käsku, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega.) Ja sina, Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa mu surmani ara. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flitter-gold tuleb meid vaatama, kingib Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõriega, otsekui oleksime meie tema väärilised! Minu süda sulab nähes, kui palavalt ta Mariat austab; kui õnnelikuks ta teda teha püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim õrna rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima
annaabi.ee 
