AADU : Me kuulsime, et Metsa- Priidu oma Elsa rikkale Pärnumaa mehele naiseks andnud. Tulime ka õnne soovima. VIIU : Mina soovin ka palju head ja pikka iga ! Olgu siis mees murjam või sant- ta on ikka mees. PRIIDU : Ei, ei naabrirahvas ! Minge tagasi, siin on üks eksitus. PÕDER : Ei ole mingit eksitust. Mina sain tuhat eurot pulmakingiks juba ja Elsa on minu. Ai-ai miks äiapapa luiskab siin. MADIS :Kas sa siis sugugi ei häbene niisugust tempu mängida ? Võta kümme eurot vaevapalka ja mine ära. PÕDER : Mina jään siia ! Olgu, kui teie annate Elsale sellele noorele mehele, kes siin on , siis ma lähen ära. PRIIDU : Kas tõesti ? Loomulikult annan. Aga sellel mehel on juba mõrsja. PÕDER : Hea küll ! Kuule mõrsja, Viiu tädi, kas tuled hoopis minule VIIU : Miks ma ei tule ! Aadu ongi mulle üleliia noor. PRIIDU : Jumal õnnistagu teid, aus Põder ja armas Viiu. Ma teen teile ühe ilusa pulmakingi. PÕDER : Metsa peremees, murjam on ka aus mees
enne: «Sina, koer, julged veel ävardada? Kas sa oled unustanud, kes sa oled? Vaata, mis orjade hellitamisest tuleb! Ma võan su vara käst ja 1 64 lasen su surnuks peksta . . . kui tahan. Hola ennast edaspidi häematuks minemast ja täa oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pä ased.» Nende sõadega läs komtuur ruttu väja, võbolla selle sooviga, ejL sepp enam midagi oma kah-juks üelda ei saaks. Ta andis sulastele kõa käu äakaranud vangid ües otsida, lubas kätesaajale head vaevapalka anda ja sõtis ise rü utlite ja sõameestega lossi tagasi. Sepp katsus uuesti tö ole hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõga maha, et vars raksudes käkes ja raske haamer hüates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käd vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud laps. 6 Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber ja sosistas salamahti peremeestega
annaabi.ee 
