Tõsi küll, noorpõlves valmistus Jules Verne'gi püüdlikult juristikutseks: algul õppis kodulinnas Nantes'is, seejärel suundus Pariisi kõige siiramate kavatsustega õpingud edukalt lõpetada. Aga vaatamata sellele, et juristiamet oli tulus ning tõotas rahulikku tulevikku, läks kõik teisiti. Kirjanikutee algus Oli see pealinna mõju või pesitses Jules Verne'i hinges juba varem kiindumus kunstisse, pole muidugi täpselt teada, kuid Pariisis astus ta peagi kirjanduse vaevalisele ja algaja jaoks ka vaesele rajale. Kindlasti mängis siin olulist rolli ka tutvus Victor Hugo ja Alexandre Dumas'ga. 1850. aastate esimesel poolel kirjutas Verne üpris suure hulga libretosid muusikalavastustele - ilmnes, et tal oli luuleannet. Pakkumata sügavamat rõõmu, võimaldas see tegevus Verne'il siiski kuidagiviisi ära elada ja ühtlasi millekski tõsisemaks valmistuda. Kõige heatahtlikumaks noore algaja vastu osutus tollal oma kuulsuse tipul olev
kui legaalsete matmispaikade teket ning pikaaegset kasutamist seletada paavsti poolt siinsetele vastristitutele juba vabadusvõitluse käigus tehtud järeleandmistega. Nimelt anti paavst Innocent III kirjadega aastatest 1214/1215 siinsetele vastristitutele muuhulgas õigus valida ise omale matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid koos mõningate panustega ja mõnikord isegi põletatult, oli inimeste ettekujutuses hauatagusest elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal. Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades
annaabi.ee 
