Võrdlus: ja nagu oleks pühitset vett mulle piserdat lauba kurdu Isikustamine: päev õheneb Metonüümia: vaevalt veel talle söendab toetuda varvas Hüperbool: ja siis – ja siis, kivistund roosid Oksüümoron: palavad sõnad jäätusid suus Riim: lõppriim (varvas-arvas) 2. „Kodumaa“ Epiteet: Rada on vaevakividest tihke Metafoor: vaevakividest Isikustamine: üdiseb rabu, kohendab abu Metonüümia: kärbitud tiibu Hüperbool: sammude raskus Riim: lõppriim (tihke-viljavihke) 3. „Lahti“ Epiteet: püüdmaks jahedat tähtede pärga Võrdlus: rahul kui kivid raunas; kohiseks alla kui murdja lind Metafoor: keelemärga Isikustamine: kõigutab paigalseis, õnn ehmataks Riim: lõppriim (tagus-magus)
· 1954 - SÄDEMED TUHAS. · 1963 - ÄÄREMAIL. · 1981 - MU SÜDA LAULAB. Kevad Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, ning minu lapse sasipääkest väikest. Luuletus räägib kevadest ja selle saabumisega kaasnevatest rõõmudest. Kodumaa Paljud on enne siit läbi läinud, nende varjugi enam ei paista; need, kes nende jälgedes käinud, neid ka enam ei ussidki haista. Rada on vaevakividest tihke; hukkunud eludest üdiseb rabu... Siiski! Kohiseb viljavihke; kärbitud tiibu kohendab abu. Emihõimude sammude raskus ergutab ikka veel tallaalust; põliseks siia mulda see laskus, kõmisev taplusest, teost ja valust. Luuletus räägib kodumaast. Sellest kui palju inimesi on selle maapinda tallanud ning iseseisvuse saavutamise raskusest. Tuul Lai ja avar aknatäis selgelt kastesinist tuult, kuldseid lõhnu kuslapuult aknatäis ja uksetäis. Alles une mustad jõed
riik. Under kirjeldas varjatult, kuidas oht tõuseb isamaa üle ja kujutas seda mere abil, kirjutades, et ,,Meri on tõusnud. Ei ole tal pervi, / karjamaale veab välkuvaid järvi.", ,,Ähib ja uriseb augud su unne, / et sa end eneses kodus ei tunne.". Aastal 1944 põgenesid mõlemad luuletajad Eestist ja jätkasid loominguga välismaal. Kodumaast eemalolek kajastub ka mõlema luules. Mõlemad räägivad maha jäänud ja rüüstatud Eestist. Under kirjeldab, kuidas ,,Rada on vaevakividest tihke; / hukunud eludest üdiseb rabu...". Samuti väljendab naine ka lootust, et kunagi saab kõik korda, kirjutades ,,...Siiski! Kohiseb viljavihke; / kärbitud tiibu kohendab abu. / Esihõimude sammude raskus / ergutab ikka veel tallaalust...". Visnapuu justkui jutustab Eestiga, öeldes ,,Mul on sinu pärast nii kitsas, / sina teeäärne kodumaa.", ,,Kus on sinu rajatud hooned, / sinu aja tegude märk ? / Nüüd oled jälle kui toona: / üks kahele katkine särk."
annaabi.ee 
