Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väiksem kogus, mis võimaldab tööjõudu säilitada ja taastada. Elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir on seega oma sisu poolest sarnased näitajad. Seoses absoluutse vaesuse piiriga määratletakse eestis ka vaevuse kihid. Süvavaesuse piiriks loetakse 80% ja vaesusriski piiriks 125% absoluutse vaesuse piirist.sellest kõrgemate sissetulekutega leibkond loetakse vaesusriskist väljas olevateks. Seega moodustub kokku neli vaesuskihti: 1. süvavaevus, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek on allpool süvavaesuse piiri (80% absoluutse vaesuse piirist); 2. toimetulekut ohustava vaesuse piirkond, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek jääb absoluutse vaesuse piiri ja süvavaesuse piiri vahele (80 100% absoluutse vaesuse piirist); 3. vaesusriski piirkond, mille hulka loetakse leibkonnad, kelle sissetulek ületab absoluutse
arvatakse vaesteks. Uuringud näitavad, et vaesuses elavate leibkondade arv on alates 1997.a, mil vaesust Eestis esimest korda hinnati, järjest vähenenud. Siiski oli veel 2004 a. vaesuses iga seitsmes leibkond. Peamisteks põhjusteks on leibkonnapea tööta olek, madal haridustase, elamine maapiirkonnas või riigikeele valdamatus. Suurim vaesuse risk on mitme lapsega üksikvanema leibkonnas. Eriti siis kui peres on vanemaid õppureid. Lasterikaste perede puhul aitavad vaesusriskist välja laste- ja sotsiaaltoetused. Läbiviidud küsitlused näitavad, et hoolimata elujärje paranemisestei ole suur osa Eesti elanikest oma elujärjega rahul. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti pere on viimaste kümmnendite jooksul muutunud samamoodi nagu Euroopa pered. Noorte hulgas on ülekaalus vabaabielu, ent hinnatakse siiski kõrgelt peresuhteid. Kuigi majandus olukord on aegade jooksul paranenud, on erinevatel peretüüpidel erinevad mured
annaabi.ee 
