tähtsusetuks (Tobin 1995: 46). Samal ajal on oluline mitte unustada, et Citeaux kloostri kujunemisel oli väga oluline roll ka asutajaabtidel ning Stephen Hardingul (Prinz 2006: 164). Assisi Franciscus 12. sajandil oli hakatud hukka mõistma kiriku ja ordude jõukust, kritiseeriti täissöönud palvevendi, ebakasinalt elavaid preestreid. Oli inimesi, kes valjuhäälselt nõudsid tagasipöördumist evangeelse vaesuse juurde, näiteks Petrus Valdes. (Prinz 2006: 242- 244) Vaesusideaali hakati tugevalt rõhutama ka tsistertslaste kloostrites (Hiiemets 1995: 11). 13. sajandil hakkas seda nõudma ka Franciscus Assisist. Tema elust on meil hea ülevaade tänu Celano Thomasele, kellele tehti paavsti poolt ülesandeks kirjutada Püha Franciscuse elu. Celano Thomas alustas selle kirjutamist 1228. aastal, ainult 2 aastat peale Franciscuse surma, mistõttu on just tema Franciscuse usaldusväärseim biograaf. (Lawrence 2001: 244) Franciscus sündis arvatavasti 1181. või 1182
aga põhjapool Alpe oli kirikuid vähe ja reaalseid kokkupuuteid rahvaga oli samuti. See, et talupojad usuvad asju, mis ametliku doktriiniga kokku ei sobi, pole probleem. Rahvalik usk on kõikjal Euroopas erinenud sellest, mida teame läbi teoloogide. See ei olnud probleem ja ketserlus, sest see ei vastandanud ennast kirikule. Kõrgkeskajal olid kirikuelus selged puudused, mis olid kõigile näha. Linnaelu soosis ka marginaalide teket, kelle sidemet olid kogukonnaga katkenud. Sellest tulenes ka vaesusideaali levik ajaliku varanduse kogumine on patt. Küsiti, kas rikas kirik suudab inimestele lunastust tagada ja kuidas mõjub preesti poolt jagatud sakrament? Kas see on juriidiline, lähtub preestipühitsusest, nagu see on kiriku arvates või on olulisem preestri eeskuju ja väärikas olemine nagu ketserid arvasid. Ketserlust kandis ühel või teisel puhul sotsiaalne rahulolematus. Ketserluse levik toimus 12. saj keskpaigast 14. saj alguseni eelkõige Lõuna-Euroopas
annaabi.ee 
