Keskaegses (katkujärgses) Itaalias nt tekib küllaltki põhjalik karantiinide, isoleerimise (lazaretto) ja sanitaarkordonite süsteem. Eelneva kokkuvõtteks võib siiski tõdeda, et klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul nivool liikmetest palju ei hooli. Ainult suuremate taudide puhul astuti kesk- ja varasel uusajal samme nende pidurdamiseks. Kui inimesed aga lihtsalt asetsesid pideva (endeemilise) kõrge suremuse tingimustes, siis sellega reeglina lepiti, nagu nt vaesusegagi. Pigem tegeldi mõnede toonaste humanistide poolt kõikvõimalike utoopiate väljamõtlemisega, millede puhul ilmneb, et hädade põhjuseks peeti inimeste endi rumalust, ehk teisisõnu polnud selge sotsiaalsete protsesside olulisus ja nende analüüs haiguste levikus, ammugi siis arusaam haigustekitajatest. Viimaseid käsitleti valdavalt nn miasmide teooria raames (mis tähendas siiski ka positiivsete sammude kasutuselevõttu, nt laipade matmist kiirkorras taudide ajal, aga
laiemates sfäärides so heaoluriik (nn terapeutiline riik)... Klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul nivool liikmetest (üksikindiviididest) palju ei hooli. Ainult suuremate taudide puhul astuti kesk- ja uusajal samme nende pidurdamiseks (karantiinid, liikumiskeelud jms). Kui inimesed aga lihtsalt asetsesid olukorras, kus kohal pidev (endeemiline) kõrge suremus, siis sellega reeglina lepiti, nagu nt vaesusegagi. Pigem tegeldi kõikvõimalike utoopiate väljamõtlemisega, millede puhul ilmneb, et hädade põhjuseks peeti inimeste endi rumalust, ehk teisisõnu polnud selge sotsiaalsete protsesside olulisus ja nende analüüs (nn terapeutiline nihilism). 18. sajandi lõpul kujunesid välja koguni õpetused (Thomas Malthus, 1766-1834), mis pidasid tarvilikuks isegi teatava osa inimkonna suremist. Ka sõdasid peeti kasulikuks (inimkonna arvukuse reguleerimise vaatevinklist) jne. Peamiselt asus
annaabi.ee 
