Dmitri Lihhatsov (1993) arutleb selle üle, miks on keelest kadunud sõna "armastusväärsus": Meie keel jääb vaesemaks, keele vaesus iseloomustab ka inimeste hingelist vaesust. Paljud sõnad lihtsalt kaovad. Näiteks armastusväärsus. Praegu meil seda sõna ei ole ja koos sellega puudub ka armastusväärsus. Millega on see seotud, et paljusid sõnu enam ei kasutata, et nad on kadunud? Arvan, et see on tingitud üldisest elu vaesumisest. Tehnika tõrjub välja hingeelu. Toimub tehnilise elu areng ja selleks kuluv aju energia lahkub hingeelust. Inimese asemel arenevad masinad tema ümber ja lõppkokkuvõttes viib see katastroofini. Meie peamine ülesanne praegu on säilitada need hingerikkused, rikkused, mis inimkonnal on olnud. Ma ei usu progressi. Tehniline edasiminek meil on, kuid meil on kohutav tagasiminek hingeelus. Hingelise kultuuri puudumine viib kohutava agressiivsuseni. Me oleme muutunud
põhiliselt eraomandusele rajanevat turumajandust, ergu- tama riiklike krediitidega tarbimist ja investeerimist kriisiaegadel; 5) sotsiaalse võrdsuse väärtustamine poliitilise ideaalina. Need eesmärgid on surunud sotsialismi ideoloogilisest arsenalist välja algselt sellele ideoloogiale iseloomulikud seisukohad lepitamatust klassi- võitlusest, töötava elanikkonna suhtelisest ja absoluutsest vaesumisest, riigi hääbumisest üleminekul sotsialistlikule ühiskonnakorraldusele, vägivaldsest revolutsioonist jt. On tekki- nud sotsialistliku ja sotsiaaldemokraatliku ideoloogia tänapäeva variant, nn kolmanda tee ideoloogia. See ideoloogia lähtub eeldusest, et esimene tee (riigikesksus) ja teine tee (indiviidikesksus, turustiihia, “las minna”, laissez faire) ei vasta enam aja nõuetele. Kol-
annaabi.ee 
