Niisiis pääses ingliskeelses maailmas esiplaanile vabatahtlik tervishoiukorraldus (-kindlustus). Sarnaseid initsiatiive (arstide, aga ka usuliikumiste nt kveekerite, eestvõttel) tekkis ka linnade sanitaarolude korraldamisel, nt ühiskondlike kaevude rajamisel. Koolerapuhang 1830. aastal tõi kaasa rahutused (lisaks niigi õhus olevale hirmule, et proletariaat muutub revolutsiooniliseks). Kooleraga seoses hakati Inglismaal ümber hindama seniseid vaesteseadusi. Selles töös oli olulisel kohal Edwin Chadwick (1800-1890), kes oli olnud utilitarismi18 filosoofi Jeremy Benthami (1748-1832) sekretär. Kõnesolev seltskond uskus, et sotsiaalpoliitikat peavad ajama spetsialistid. Kavas oli ümber teha senised vaesteseadused, mis näisid toetavat laiskust, sest toetust jagati võrdselt ning väljaspool ,,parandavaid" institutsioone. Kavas oli hakata vaeseid suunama töömajadesse, kusjuures
lähtuvaid põhjuseid riigi sekkumiseks nt Prantsuse revolutsiooni käigus natsionaliseeriti kiriku varad, sh ka kloostritele jm heategevusorganisatsioonidele kuulunud haiglad. Nende institutsioonide pinnal tekkis uus, riiklik meditsiin. Prantsusmaal Villerme avastas, et vaestekvartaleis suur suremus. Järeldas aga, et tuleb hakata inimesi õpetama korralikult elama. Inglismaal samad tendentsid, kuid seal hakati juba ka vahet tegema teenitud ja teenimatu vaesuse vahel. Tehti ümber vaesteseadusi sellest lähtuvalt. Viimasest omakorda hakkas välja kasvama arusaam, et haigused võivad olla tingitud elukeskkonnast. Chadwick 1830. lõpp-1840. aastad oli kinni veel miasmide teoorias ja nägi, et inimesed elavad väga haisvas keskkonnas algab kanalisatsiooni jms kõrgaeg tänapäeva Euroopas. Suurbritannias oli toimunud eriti võimas linnastumine ning vaesed inimesed olid liikunud välja oma kodu-koguduse kaitsva ja hoolitseva mõju alt
annaabi.ee 
