Kroon kehtis endiselt edasi. 25. novembril aga lasti Eestis kõrvuti krooniga käibele rubla ja kõiki kohustati seda vastu võtma. Krooni lõpp saabus seega 25. märtsil 1941. Tähtsamate ajalehtede tagakülgedel ilmus teadaanne, mis kuulutas alates sellest päevast endiste iseseisvate riikide rahatähed väärtusetuiks, sealhulgas ka Eesti krooni. Ametlikuks vahetuskursiks kehtestati 1 kroon = 1 rubla 25 kopikat. See tähendas röövimist päise päeva ajal, mis tõi kaasa inimeste vaesestumise, sest õige vahetuskurss pidanuks olema 8 krooni=1 rubla. Inimesed kaotasid oma hoiused, elatustase langes järsult, poodides oli puudus toidust ja muust hädatarvilikust. Kuni 1000-kroonised hoiused arvestati ümber eelnimetatud röövelliku kursiga ja rahatähed, mis oli üle määratud summa, võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma rahanatukese ka paljud lihttöölised. Hinnad viskusid poes umbes viiekordseks, palgatase vaid neljakordseks. II maailmasõja ajal 1941.a
Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva. Tavaliselt seletatakse ja õigustatakse uusi kummalisi arenguid väitega, et ajad ja inimesed on muutunud. Aga kas kõigega, kuidas aeg ja inimesed muutuvad, peab tõepoolest leppima nagu paratamatusega, ehkki need muutused toovad kaasa inimeste vaesestumise? Äkki peaks neile muutustele siiski vastu hakkama, tõsi küll, riskides sellega, et saad külge vanamoodsa, kivistunud ja ajast maha jäänud inimese sildi? Kui meenutan oma murdeiga, siis väljendusin ka lühidalt. Ei kasutanud pikki lauseid, ei osanudki neid. Aga praegu minu arust tahetaksegi jätta noored inimesed murdeikka, et nad välja ei kasvaks. Miks? Sest nii on lihtsam, nii on mugavam. Ja inimesele endale on ka mõnevõrra lihtsam. Kui ta hakkab ühte-kahte
annaabi.ee 
