sooritas kahe vanemas eas naisterahva mõrva. Tema kuritöö ajendiks oli raha, sest ta uskus, et rahaga saab muuta elu paremaks ning mugavamaks. Noormehel oli plaanis aidata materiaalselt oma pereliikmeid ja lõpetada enda õpingud ülikoolis ning seejärel olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Pärast tapmist ei kasutanud ta röövitud rahast sentigi. Tema hinge valdas õudus ning temasse sigines vaenutunne. Ta ei mõistnud enda sisemuses toimuvat: plaanide kohaselt ei oleks tohtinud sisimas tal selliseid tundeid tekkida. Raskolnikov saadeti Siberisse sunnitööle, kus ta elas läbi hingelise murrangu. Sonja, kes oli Raskolnikovi armastatu, piiritu usk ja väsimatu armastus päästsid noormehe hingepiinadest, üksindustundest ja võimetusest armastada isegi kõige lähedasemaid inimesi siin ilmas. Raskolnikov mõistis, et õnn ei seisne komfordis, vaid õnn saadakse kannatamise hinnaga.
Vastuolu valitseb noormehe ideede ja tegelikkuse vahel juba selleski, et kuigi ta on ratsionaalse idee pooldaja, käitub ta elus vastupidi jagab raha välja, ise seda lugemata. Dostojevski näeb noorte kuritegevuse põhjusena positiivse idee puudumist, pole millessegi uskuda, midagi austada ja millegi poole püüelda. Raskolnikov ei kasuta röövitud rahast sentigi. Pärast mõrva pole talle enam tähtis ei iseenda ega inimkonna heaolu. Tema hinge valdab õudus ning temasse sigineb vaenutunne isegi oma ema ja õe vastu. Hingepiinad valatud vere pärast viivad Raskolnikovi hullumise piirini, teda vaevavad paljastamishirm ja soov end üles anda. See kõik on sunnitööst veel hirmsam karistus. Vaesuse ja alanduse kõige trööstitumad pildid on seotud romaanis Marmeladovite perekonnaga. Linnavaeste elu realistliku kujutamise kõrval kerkivad küsimused, mis on ühtlasi kogu romaani põhiküsimused: Kas piisab vaid rahast, et ,,alandatud ja solvatud" saaksid õnnelikuks? Kas on
silmapilksest muutumisest pärast ,,kogu kapitali" kättesaamist osutus illusiooniks: röövitud rahast ei kasuta Raskolnikov kopikatki! Veelgi enam, talle pole pärast mõrva enam oluline ei inimkonna heaolu ega omaendagi ,,uus elu". Oma ,,loogiliselt" läbi mõeldud teo teeb ta haiglases, pooljampsilikus, palavikulises seisundis, mis läheneb hullumeelsusele. Kangelane varjub iseendasse ja lakkab elamast harilikku elu, tema hinge valdab õudus ja isegi armastatud õe ja ema vastu sigineb vaenutunne. Raskolnikov leiab, et ta ei ole Napoleon ega ,,üks inimkonna heategijaist", kes idee nimel rahulikult valavad meredena verd. Piinlemised sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kasmaarse paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda. (Teose ,,Kuritöö ja karistus" põhjal) Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse "elluviimist". Vanaeit Aljona
annaabi.ee 
