ning miks ja võib olla tekitab ajakirjanduses kirjutatav süüdkandvas isikus kahetsust. Teisalt meedia suur tähelepanu koolivägivalla juhtumitele on ohtlik, sest mõni vägivalla all kannataja, kelle mõistus ei ole enam kiusamise pärast endine, arvab et temast saab kuulsus, kellest teavad kõik ning ühtlasi tänu vägivaldsele kuriteole saab terroriseerijatele kätte maksta. Ründamiste, sõdade ja kuritegude ärahoidmine on siiski me endi kätes, sest kes muu ikka sõdib ja vaenutseb kui me ise. Me peame selgusele jõudma, et kõik halb mida me teeme või ütleme paneb teise inimese kannatama. Kui me ei suuda vägivallale lõppu teha, siis pole tulevikust midagi head oodata.
vajaduses ja kõige ratsionaalsem tundus talle riigi vabatahtlik rahumeelne evo- lutsioon sõltumatute riikide vabatahtlikuks konföderatsiooniks. Seega siis umbes midagi samalaadset, kuhu Gorbatšov lõpuks välja jõudis. Kuid läks teisiti. “Valla pääses natsionalistlik võimuiha. Rahvuslikud huvid asendusid natsionalistliku demagoogiaga. Tulemuseks olid sõjad ja konfliktid sotsiaalse rahu asemel. Separa- tism on võimeline viima iga ühiskonna konfliktide tupikusse, kus igaüks vaenutseb igaühega. See pole rahvusliku vabaduse, vaid sügava lõhenemise ja vastasseisu tee. Parteilis-riiklikule eliidile olid rahvuslikud liikumised esialgu sotsiaalse destabiliseerimise ja Moskvale surve avaldamise vahendid. Kuid järk-järgult väl- jusid need kontrolli alt, nende eesmärgid muutusid rahvuslikest separatistlikeks. Lokaalne kommunism eliidi tasandil hakkas kiiresti evolutsioneeruma agres- siivse suunaga lokaalseks natsionalismiks.”27 Jakovlev märgib, et tuntud vene kir-
annaabi.ee 
