Ema muretseb Romeo melanhoolia pärast. Vanemad on asjatult Romeod tema kurvameelsuse põhjuse üle küsitlenud. Benvolio üritab ise Romeo mure jälile saada. Romeo pihib, et on armunud, kuid kuna tema armsam on vandunud jääda neitsiks, pole Romeol mingit lootust. Benvolio annab nõu neiu peast visata ja uurida teiste ilu, kuid Romeo usub, et teiste ilu ei suuda iialgi armastatu iluga võistelda. II stseen: Capuletti ja krahv Paris: Paris avaldab lootust, et vaenul on lõpuks lõpp, kuna nii Capuletti kui Montecchi on andnud vürstile sõna, et nad rahu ei riku. Krahv Paris palub vanalt Capulettilt Juliat endale naiseks. Capuletti peab tütart veel liig nooreks, kuid soovitab krahvil ise neiu südant võita. Ta teatab, et korraldab õhtul peo, kuhu ootab hulgaliselt külalisi, ka krahv on teretulnud. Teener, kes peab kutsututele sõna viima, ei oska lugeda. Ta kohtab teel Romeod ja Benvoliod ja pöördub nende poole küsimusega, kas nad lugeda oskavad
334 tõusta. Tal oli ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb erjese pealiku käsu venna Gabrieli olevat.» «Minu kasuvend Gabriel!» hüüdis Ivo järsku üles karates. «Miks sa, lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud?» Ivo tõttas telgist välja, teised tema kännul. Õues seisisv Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni käetud. Kasuvennad tundsid teineteise kõhe ara: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik. «Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!» hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. «Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.» Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdki tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt: «Ivo, sul on õgus pilgata. Sa oled suureks
annaabi.ee 
