venda. Nad elasid koos väga õnnelikult, kuid lõpuks tuli ka neil aeg minna oma teed. Esimene läks Venemaale kaupmeheks, teine läks Turjamaale sõjameheks ja kolmas istus kotka selga ja maandus alles Viru rannal. Salme ja Linda Läänes elas noor lesk, kes ükspäev leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas kena neitsi, Tedremunast teine tütar; Kanast sai Salme, sula neitsi, Tedrest Linda, libe neitsi. Varesest sai vaenelapsi, Ohtupäine orjatüdruk. Salme kosimine Salmel hakkasid käima kosilased. Esimesed olid Kuu ja Päev. Salme lükkas mõlema ettepanekud tagasi, kuid kolmandana tuli Täht, kellega Salme otsustas ka abielluda. Tuli tähti-poisikene, Põhjanaela vanem poega, Viiekümmenel hobusel, Kuuekümmenel kutsaril; Tahtis Salmet kaasaks saada, Neidu kihlul kinnitada. Salme ja Tähe pulmad Pulmi peeti kaua ja toredalt
Laia ilma lagedalta, Kena ilma keske elta Siia kurbaje külaje, Pika piinade pereje. Enne olid ilupäevad, Kus me kuninglikus koplis Kullerkupukujudena Kolmekesi kasvasime; Nüüdap peame, neitsikesed, Pärisorja olemises Raudakepi sunnitavad, Peretaadi sõnakuuljad, Pereeide käskujalad, Töösida toimetama, Mis meil peale pandanekse. Ehk tuleks tulista lunda, Sajaks rauasta raheta, Valaks vihma vardaasta: Ikka peab ori olema, Ikka mineja minema, Kohe käima korraline, Varsti käima vaenelapsi, Enne koitu koovitaja, Enne muida musta lindu, Pärast päeva pääsukene. Taara heldus kinkis meile Närtsimata nooruspäevi, Õnne kevadista iga, Alalista palgepuna: Seni kui tuppi solkimata, Kaunakene kitkumata, Iduke ivas veel eluta." Vanem piiga peenikene Pani sõna sõudemaie: "Mis see vaestel maksab noorus, Õnne kevadine ilu, Alapuna palgeilla, Mõlkuv marjameelekene, Katkemata kaunakene, Kui ei armul haudujada, Igatsusest päästijada! Kes see kanu kosimaie,
Kui tahad mind vihata vihka siis mind, ma lähen ja leinan ja armastan sind Vastandi- ehk kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid. Mõttekorduses võib tekkida ka ASTENDUS --> tähenduslik tõus või langhus ehk GRADATSIOON (vt ka liialdus ja vähendus). Kus nutab isatu poega, sinna kaevu kaevatakse; kus nutab ematu tütr, sinna uhkab allikas; kus aga nutab orjake, sinna tiigike tehakse; kus aga nutab vaenelapsi, sinna jäänud järvekene; kus aga nutab leskinaine, sinna jooksemas jõeke. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ILUKÕNELAUSED ehk RETOORILISED LAUSESTUSED > Retooriline küsimus ! ! ! ! ! --> Pöördumine ! ! ! ! ! -> Hüüatus ! ! Kas siis selle maa keel ! ! Laulo tules ei voi ! ! Taevani toustes ülles ! ! Iggavust ommale otsida? (K. J. Peterson) ! ! Laena mulle kannelt, Vanemuine! (F. R. Kreutzwald) ! ! Oo, et sädemeid kiljuks mu hing !
Mari, ära sina praegu mine! TÜDRUKUD (võtavad Mari keskele). Ei, ei! Tema peab tulema, meie ei jäta! EPP (Tiina juurde astudes). Noh, tule! TIINA (kahevahet). Võtke mõni teine! MARGUS (Tiinale). Mine, mine! EPP (viib Tiina Mari kõrvale keskele). Jälle peade kokkupistmine ja sosistamine. Selgesti on kuulda, et siin ja seal kõneldakse: "Saab näha, kumma Margus valib!" NUKUMÄNG II Epp ürgab ja tüdrukud laulavad, poisid mängivad kandlega kaasa. Oh see nukku vaenelapsi, ilma pääta pääsukene, ole ei ema ehitmas, ole ei isa ilustamas! Nuta, nuta, nukukene, nuta, nuta, nuutsu, nuutsu, alane ala õlade, koole ära koguni! Tõuse üles, nukukene, alles sul isa, alles ema! Hüppa, nukku, karga, nukku, jookse, nukku, jõua, nukku, siputele siibasida, soputele sulgesida! Nukukene, noorukene,
annaabi.ee 
